Anna Litvinova on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia ning täiendanud end Taanis. Ta on elanud perega nii Marokos kui ka USAs. Pole siis ime, et see vene rahvusest, kuid kakskeelses perekonnas elav kunstnik on igasugustest välistest mõjutustest puudutatud. Üks tädi ütles näituse avamisel, et need tööd pole üldse eesti kunsti moodi. Ja õigus tal oli: palju lihtsam on vaadelda Anna Merilot kui välismaa kunstnikku. Eestist paralleele leida on raske, välismaa omade peale mõeldes tuleb mõni meelde. Anna töid ­vaadates tekkis mõte, et keha­kunstil, mis sai tuule tiibadesse 1970ndatel aastatel läänes, on maalis tekkinud sünkroon: kuidagi palju on neid maalijaid, kelle puhul ei saa üle ega ümber rõhutatud kehalisest motiivist. Samasugust keha intensiivset kohalolekut kohtame Briti noore põlvkonna staar­kunstniku Jenny Saville’i puhul, kes ongi kogu oma loomingu väga osavalt kehalisusele üles ehitanud.

Kõiges muus Saville ja Litvinova erinevad üksteisest. Esimene kuulub ­realistlike maalijate hulka, ­Litvinova võiks aga paigutada pigem ekspressionistide sekka. Kõige olulisem on tema juures ülevoolavalt lopsakas joon, millele sekundeerib lai värvipalett, mis on lõuendile kantud lahtiste ­pintslitõmmetega. Need kaks kokku teevad Anna Litvinovast ­rõhutatult hea tehnilise pagasiga maalija-joonistaja.

Figuurid on kantud lõuendi­le nii kerge elegantsiga, et see võimaldab tööprotsessi peaaegu et tunnetada. Joon on nii mänguline, et läheb mõnes töös täiesti karikatuurseks. See on ühtlasi tema tööde nõrkus: vahel saab karikatuursust liiga palju, ülevoolav joon muutub psühhe­deelselt metsikuks (muusikatermineid kasutades). Siis tekib tunne, et värv ei tule joonega kaasa sellele rännakule, kuhu joon teda tirib.

Kuid mündil on ka ­teine külg: Anna Litvinova on öelnud, et igavad poosid talle ei meeldi. Ta eelistab ebanormaalseid, koledaid poose. Lisaks on Anna Litvinova modell ning poseerimine, ­huvitavate pooside kultiveerimine on iseenesest osa tema tööst. See lähenemine kodeerib teatud karikatuursuse töödes­se iseenesest sisse ning seda arvesse võttes võin paralleele tuua da Vinci, Baconi, Wiiralti ja Goya groteskidega ning Marveli koomiksi rabavalt traagiliste kaadritega.

Kaks suurt autoportreed rasedana ongi ilmselt tema näituse tähtsaimad tööd. Seal on joon ja maal kõige paremini balansis, luues koos ägeda taustaga selle rabava terviku, mis lubavad need portreed paigutada Anna Litvinova parimate taieste hulka.

Eraldi soovin välja tuua pruunides toonides maalitud töö „Mõtlev mees”, kus eputavalt tugeva kompositsiooni tõttu muutuvad joon ja värv tõeliseks kirsiks tordil.

Natuke sappi ka! Kuna maalid ja krokiid on paigutatud segamini, nende formaadid erinevad mitu korda ning nende kahe meediumi suhtevahekord on paigast ära, siis tervikpilti näitus ei tekitanud ja kunstniku sõnum läks kaduma. Lisaks on tööd paigutatud üksteisele nii lähedale, et iga tööd eraldi vaadelda on peaaegu võimatu. Mõned küsitava väärtusega krokiid hakkasid matma teiste suurepäraste tööde sära.

Oma silm on kuningas: näitus linnagaleriis jääb avatuks 2. juulini.