Järgmisel aastal avaneb Eesti elektriturg. Ka Eesti Energia jaoks. Ma olen kindel, et Sandor Liive teab – Eesti Energia (EE) on liiga väike, et võistelda suurte Rootsi, Soome või Saksa firmadega. Eesti Energia pistetakse nahka kohe, kui ta turule jõuab.

Enefit, EE tütarettevõte, arendab põlevkivitootmise projekte Jordaanias, Utah’ osariigis USAs ja võib-olla ka Kanadas. Põlevkivi kasutamine on aga kõige enam keskkonda saastav tootmisvorm maailmas.

Põlevkivi on kirjeldatud ka kui omamoodi savitükki, millest energia tootmine ise vajab suhteliselt palju energiat, aga selle kasutegur on väike. Kuid Eestis on sel ajal 80aastane kogemus.
Eestit on õnnistatud rohke põhjavee hulgaga, mida EE kasutab iga päev selle eest sentigi maksmata. Enamuses riikides ei ole selline asi võimalik.

Raivo Vilu, TTÜ biotehnoloogia õppetooli professor, avaldas Eesti Päevalehes juba 30. oktoobril 2006 artikli pealkirjaga „Põlevkivi kaevandamine – kas ja miks ning kelle huvides?”, milles ta ütleb järgmist: „Selle asemel, et põlevkivi kaevandamist suurendada, tuleks pöörata tähelepanu energiasüsteemi hajutamisele – see parandaks julgeolekut ja säästaks loodust.”

Ja veel: „Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisneb selles, et tarbijate vähesuse tõttu juhitakse igal aastal umbes kümne miljardi Eesti krooni eest soojust Narva jõkke. See on energiaühikutes rohkem, kui me elektrina kasutada saame. Kurioosum on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta. Põlevkivielektri tootmist hoitakse elus kunstlikult – madalate keskkonna- ja ressursimaksude abil, mis teeb võimalikuks ka elektri suhteliselt madala hinna. Elektrihind on madal aga ainult siis, kui me ei arvesta kodanike ostujõudu. Kui seda arvestame, on meie elektrihind üks kõrgemaid Euroopa Liidus.”

RLMiller, kes peab blogi keskkonnateemadel, kirjutas 1. veebruaril, kuidas 2012. aastal USA Esindajatekoja loodusvarade komitee on näidanud ära, milline on energiaarve kolmepealine draakon: puurimised Arktika riiklikul kaitsealal, puurimised California rannikualal ja põlevkivipuurimiste laiendamine. Kõik see näitab, et me oleme unustanud, mida tegi viimatine gigantne puurimine Mehhiko hoovusega. Keegi ei oska öelda, kui kalliks see kõik keskkonnale läheb, mitte rahalises mõttes, vaid ökoloogilises mõttes.

Komiteed ei pane muretsema ka põlevkivi kaevandamise majanduslik külg. Kommertseesmärkidel vajaminev tehnoloogia ei ole paigas ega saagi olla. See on rohkem kui kümme aastat arengust maha jäänud. Erinevalt Kanadast ei ole USAs kunagi kaubanduslikel eesmärkidel põlevkivi toodetud.

New York Times kirjutab, et vee raiskamise eelnõu on osa kohutavast transpordieelnõust, mis liigub praegu Esindajatekojas. Los Angeles Times kirjutab, et see on rohkem tõsine poliitikadokument kui põlevkiviõli lobistide soovnimestik. Vabariiklaste transpordiminister Ray LaHood nimetab seda aga kõige hullemaks transpordieelnõuks, mida ta on kunagi näinud.
2008. aasta novembris kinnitas president Bush kava anda kaks miljonit aakrit riigimaad põlevkivikaevandamiseks. 2011. aasta veebruaris kuulutas president Obama sellele Bushi plaanile moratooriumi. Vabariiklased soovivad, et see moratoorium tühistataks alatiseks.

Selle aasta 3. veebruaril Obama valitsuse siseministeerium küll lõpetas moratooriumi, kuid vähendas lubatud maa-ala kahelt miljonilt aakrilt 500 000 aakrile. President Obama otsus on selles küsimuses tunnustatav. Ta vähendas Bushi halva otsuse mõju 75 protsenti. Ja pealegi on ta kinnitanud, et ülejäänud 25 protsenti kasutatakse enamasti uurimis- ning arendamistöödeks, mitte mõne põlevkivifirma kukru täitmiseks.

Kui efektiivselt, produktiivselt ja edukalt Eesti Energia tütarfirma Enefit kõige sellega seotud on, näitab ainult aeg.

{jcomments off}