Praegu keskkonnaministeeriumis ettevalmistatavas ja peatselt Riigikokku jõudvas uues looduskaitse seaduses peab Riigikogu taastama Haanja põliste maaomanike õigused. Nimelt on juhtunud seadusandluses kahetsusväärne eksitus, kus Haanja looduspargi territooriumil inimestele tagastatud varem õigusvastaselt võõrandatud maa on langenud uue võõrandamise ja okupatsiooni ohvriks ning nendeks okupantideks on keskkonnaametnikud.

Keskkonnaametnikest võib aru saada – nende töö ja leib on keskkonnaalane tegevus, olemasolevate looduskoosluste kaitse. Arusaadavalt on ka keskkonnaalaselt kõige suuremaks vaenlaseks inimene. Keskkonnatöötajate tegevust kaitseb praegune seadus, mis võimaldab inimestest-maaomanikest teerulliga üle sõita.

Nagu on välja tulnud Haanja rahvuspargiga seoses toimunud avalikest aruteludest, pole Haanja koht, kus seadusandja saaks nii-öelda kirvega lüüa ja Haanja inimene pole see, keda peaks sunniviisil oma kodust välja ajama. Arusaadavalt on Haanja looduspargis suurimaks vaenlaseks inimene, aga tuleb arvestada, et see inimene on reeglina sealsamas sündinud, sealsamas on sündinud tema esivanemad mitmete põlvkondade jooksul ja Haanja ilus loodusmaastik on nende inimeste kujundatud. Haanja põlisperekondade jaoks on olnud ajas lühiajalised nähtused nii nõukogude võim, mis omanikelt viieks aastakümneks maa röövis ja sinna kaitseala lõi, kui ka Eesti Vabariik, mis nõukogude aja regulatsioonid üle võttis.

Ühelt poolt võib mõista looduskaitseametnike soovi Haanja elanikud oma põlistest elukohtadest välja ajada ja nad mujale ümber asustada. Teiselt poolt tuleb aru saada, et kui juba nõukogude võim ei suutnud Haanja elanikke oma elukohtadest välja ajada, siis ei suuda seda ka keskkonnaameti ametnikud, olgu nende seljataga kas või Brüsseli tegelased. Seetõttu on mõistlik lasta Haanja rahval oma põlistes elukohtades elada edasi viisil, nagu seal on elatud, ja selline eluviis seadustada, sest tänu sellele on tekkinud Eestis sedavõrd kaunis looduskeskkond.