Ühelt poolt võib Võru linnapea Anti Allase ja teiste linnavalitsuse liikmete neljapäevast kohtumisüritust pidada tööajast korraldatud tsirkuseks või ettevalmistuseks eelolevateks europarlamendi ja Riigikogu valimisteks, aga teiselt poolt on rahvaesindajal kohustus oma tegevusest valijatele aru anda.

Eestis on kujunenud tavaks, et rahva võim ehk demokraatia kehtib vaid valimispäeval ja mõned nädalad enne valimisi poevad võimalikud tulevased rahvaesindajad kasvõi nahast välja, et inimestele meeldida. Pärast valimisi on kõik lubadused unustatud ja rahva poolt valitud inimesed ei tee enam oma valijatest väljagi. Selline kord kehtib põhiliselt Riigikogu valimiste puhul, aga üha enam ka kohalikul tasandil. Selle kõrval on Anti Allase ja tema meeskonna poolt suur julgustükk juba seegi, et üldse oma soojast kabinetist rahva sekka otsustasid tulla.

Anti Allas on ise oma hea tulemuse kohta omavalitsuste valimistel öelnud, et see kohustab teda veelgi enam pingutama. Allase tulemus omakorda ei sadanud kaela taevast: ta tegi valijatega enne valimisi väga tublit tööd, seistes Võru kesklinnas sageli üksinda, trotsides tuult ja vihma. Allas andis oma olekuga mõista, et ta on valmis rahva huvide eest seisma. Ta on seda juba näidanud: Nooruse kaubakeskuses tegutsenud öine laaberdamiskoht pandi vahetult pärast Allase võimuletulekut päevapealt kinni, eelmine linnavalitsus seda ei suutnud.

Allase täielik vastand rahvaesindajaks olemise alal on endine linnapea, praegune Riigikogu liige Ülo Tulik. Juba linnapeana lasi ta pärast võimuletulekut sulgeda linnavalitsuse hoone peaukse, et kodanikud teda tema ülitähtsates tegemistes segama ei saaks tulla. Riigikogu liikmena ei soovinud ega soovi ta vastata ajakirjanike küsimustele, selle asemel kaebas ta ajalehe hoopis kohtusse. Maksumaksja raha ja aeg, mis võiks kuluda Võrumaa arendamiseks, läheb Tulikul vaidluste peale kohtus. Rahvaesindaja moraalne kohus on anda aru oma tegemistest valimistevahelisel ajal, mitte kohtu abil infot kinni hoida.