ARVAMUS

Õiguskaitse, mis peaks inimesi kaitsma, on muutunud Eestis nõukogude aja laadseks inkvisitsiooniliseks karistusmasinaks.

Eesti juhtivad õigusasjatundjad on juba juhtinud tähelepanu asjaolule, et üle poole Eesti elanikest on karistusregistris arvel. Lihtsas keeles väljendatuna tähendab see: üle poole Eesti elanikest on pätid. Ühelt poolt võib öelda, et see tähendab õiguskaitseorganite tublit tööd, teiselt poolt on selline massikaristamine viinud karistuse devalveerumiseni. See tähendab, et karistus ei oma enam mõju, samamoodi nagu nõukogude perioodil, mil riigi tagant varastamist peeti auasjaks, mitte kuriteoks.

Inkvisitsioonilise karistusmasina ehe näide oli Keskerakonna juhi Edgar Savisaare vahi alla võtmine ja tema kodus toimunud läbiotsimine. Juba päev hiljem selgus, et tegelikult olid tema suhtes esitatud kahtlustused laest võetud. Lihtsalt öelduna: Savisaare juures käidi „kalastamas”, see tähendab: otsimas võimalikke viiteid võimalikele kuritegudele. Mingeid vettpidavaid tõendeid Savisaare kohta pole välja tulnud.

Teine ilmekas näide „kalastamisest” on 2011. aasta 4. mail toimunud läbiotsimine Võrumaa Teataja toimetuses, kus osales kümmekond politseinikku ja mille tulemusel ei avastatud mitte midagi kuritegelikku. Saatuse irooniana – samal päeval ja samal ajal mindi Võmmorskis turvavarustuseta väikese grupiga relvaladu läbi otsima. See operatsioon lõppes ühe kaitsepolitseiniku jaoks saatuslikult.

Küllap on tõetera sees kogenud õigusasjatundja Leon Glikmani kriitikal, et Eesti on pimesi üle võtnud nõukogudeaegse inkvisitsioonilise kohtueelse uurimise mudeli, mis teeb kogu edasise menetluse absoluutselt ebavõrdseks. Eesti pole Glikmani väitel rakendanud nõutavaid rahvusvahelisi kohustusi. Üheks baasprintsiibiks on niinimetatud quality of arms ehk võrdsed relvad. See tähendab seda, et kumbki menetluse pool peab omama võrdseid teadmisi ja võrdseid võimalusi vastaspoole argumente ja tõendeid kahtluse alla seada. Kahjuks Eesti menetlusseadus seda ei võimalda.

Võru linnavolikogu IRLi fraktsiooni esimeest Tarmo Piirmanni vaadati üksvahe volikogu istungitel juba nagu ullikest, kes muudkui ajab oma joru ja ei taha lasta võimuliidul linnas vee hinda tõsta. Aeg näitab, et Piirmanni visadus kandis vilja – vähemalt praeguse seisuga on veehinna tõusu teema arutluselt maas.

Võru veehinna tõusu teema kerkis esile aasta algul, mil ettevõte saatis konkurentsiametile taotluse 20protsendilise hinnatõusu kohta. Üllatus oli seda suurem, et taotlus tehti linnaelanike selja taga, inimestega aru pidamata. Hiljem vabandas linnavõim end sellega, et hinnatõusust oli rääkinud ettevõtte eelmine juht Sairos Hõrak juba mitu aastat varem.

Nagu nüüd selgub, oli Hõraku mängutoomine samuti häma, sest Hõrak pidas silmas viieprotsendilist hinnatõusu. Selline väike tõus oleks ilmselt läbigi läinud, seda nii linnakodanike kui ka konkurentsiameti poolt vaadates. Ent kui jutt tuli 20protsendilisest tõusust, siis tekkis sellele korraga suur vastuseis. Polnud ime, et sellise hinnatõusu taotlus ei läinud konkurentsiametis läbi ja on nüüd üldse mängust väljas. Kuuldavasti oli sellise hinnatõusu taotluse peale soovitatud ettevõttel pooled töötajad koondada. Sellist asja oleks Võru valijale olnud väga raske ära põhjendada.

IRLi Võru linnaosakonna ja selle juhi Tarmo Piirmanni tubli töö taustal jääb mõistatuseks, miks lastakse Võrus ajada hoopis teist asja sama erakonna liikmel Henni Nassaril. Kui uskuda Sairos Hõraku juttu, siis õõnestab Nassar Võrus erakonna jalgealust. Nassari ja Tõnu Antoni valimisliit tõi Võrus uuesti võimule Keskerakonna, mille kohta on räägitud, et see on ühe inimese, erakonna juhi nii-öelda taskupartei ja erakonna juht ise on korduvate pistisevõtmiste tõttu uurimise all. Häbi peaks olema, et Nassar aitas Võrus ametist kangutada omaenda erakonna liikme, tublit tööd teinud Võru mehe Sairos Hõraku, et asendada ta Keskerakonna nimekirjas kandideerinud Tallinna ettevõtja Jüri Miksiga, kes nüüd hinnatõusu kaupleb.

{fcomment}