ARVAMUS

Eesti seisab praegu silmitsi mitme suure kriisiga. Esiteks pagulaskriis terves Euroopas, millist pole olnud viimased 70 aastat alates teisest ilmasõjast. Ning põllumajanduskriis, millist ei mäletata mitukümmend aastat, alates Eesti taasiseseisvumisest. Mõlemad kriisid vajavad tähelepanu, aga millegipärast tegeletakse rohkem pagulaste kui põllumajanduse küsimustega.

Pagulaskriisi tähtsustamisest võib aru saada: ohus on vanad ja suured Euroopa riigid nagu Itaalia, Prantsusmaa ja Saksamaa. Need suured riigid on praegu kõige suurema surve all, ja on mõistetav, et nende riikide huvides on pagulasi ka mujale jagada. Pagulaste puhul millegipärast viidatakse solidaarsuse põhimõttele, mida näiteks põllumajanduses on jätkuvalt eiratud: Eesti põllumees saab endistviisi mitu korda vähem toetust kui tema kolleegid Saksa- või Prantsusmaal. Pagulasi peab aga Eesti vastu võtma samadel alustel ülejäänud Euroopa riikidega.

Võrumaa üks juhtivaid põllumehi, Jaagumäe talu peremees Mart Timmi, ei saa aru, kuidas Soome kapitalil põhinev seakasvatus Ekseko, mis asub otse katkukolde kõrval, sai Euroopa Liidult erisuse, aga katkukoldest mitmekümne kilomeetri kaugusel asuv Jaagumäe talu seda ei saanud. Sellist vahetegemist ongi raske mõista, solidaarsusega on siin vähe pistmist. Pigem on tegemist ärihuvidega, mis on vanades Euroopa riikides paremini esindatud kui uutes. Välisajakirjanduses on olnud palju juttu sellest, kuidas suurtel Euroopa firmadel on Brüsselis oma lobitööosakonnad, mille abil oma huvisid läbi surutakse. Euroopa Liidu lobigruppe peetakse kõige mõjuvõimsamateks kogu maailmas. Selles pole midagi imelikku – Euroopa Liidu 500 miljoni elanikuga turg on maailma kõige ahvatlevam, selle nimel tasub kõvasti rabeleda.

Eesti on praeguses välispoliitilises olukorras rohkem huvitatud oma maine hoidmisest ja suurematele vendadele meeldimisest kui oma ettevõtjate huvide kaitsmisest. Seetõttu pole ime, et siin teenitakse senisest enam välisriikide ja väliskapitali huve.{fcomment}

Pühapäevasel vanavanemate päeva üritusel Kandles oli hingeliigutav vaadata, kui rõõmsad olid tunnustuse üle vanaisad. Vanaisad, kelle kohta võiks tegelikult öelda Võrumaa ja Lõuna-Eesti tugisambad, sest nii palju kiidusõnu kui nende kohta ei ole meie toimetuses ammu kuuldud. Lõuna-Eesti vanaisa, kes suudab hoolitseda nii oma perekonnaliikmete kui ka terve kogukonna eest, kus ta elab, näib olevat kõikvõimas, ning noortel meestel on, kellest eeskuju võtta.

Samuti oli liigutav näha, et paljud omavalitsusjuhid ei pidanud paljuks Võru pensionäride päevakeskuse juhataja Astrid Hurda kutsel Kandlesse ise kohale tulla ning vanaisasid väikse aukirja ja auhinnaga tänada. Võru vallavalitsusel olid isegi tehtud kaunid aukirjad vanaisade nimedega. Aitäh, Anti Allas, Georg Ruuda, Merike Prätz, Tiit Toots ja Rein Järvelill! Teie hoolite omakandi  inimestest ja kui kellelgi peaks tekkima mõte, millisesse Võrumaa kohta elama kolida, siis just teie omasse.

Kahju oli jälle sellest, et vanaisade tunnustamist ei pidanud vajalikuks Sõmerpalu, Lasva, Varstu ja Mõniste vald, kelle vanaisad samuti konkursil osalesid. Muidugi ei ole veel hilja. Head vallavanemad, võtke oma valla tublide vanaisadega ise ühendust ja öelge neile kasvõi soojad tänusõnad. Nad on seda ja rohkemgi väärt.

Vanavanemate päev on selleks korraks jälle läbi. Loodetavasti ei ole aga läbi lastelaste ja vanavanemate omavaheline soe suhtlus ning külaskäigud üksteise poole. Konkursile laekunud kirjeldustest tuli välja, et just meie kandis elavad maailma kõige vahvamad vanaisad, kes annavad endast kõik, et nende lastel ja lastelastel hea ja kerge elada oleks. Teeme neile kõigile selle eest südames sooja ja pika pai.

Aitäh kõikidele vahvatele vanaisadele ja nende peredele ka meie toimetuse poolt. Jõudu ja jaksu teile, aga ärge unustage ka vahetevahel puhata ja mängida!