Üle poole Eesti arstidest tunnevad kolleegidega keelebarjääri

Üle poole Eesti arstidest tunnevad kolleegidega keelebarjääri, mis võib ohtu seada iga haiglasse sattunud inimese, selgus tänavu Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi (EAÜS) ja Eesti Nooremarstide Ühenduse  (ENÜ) korraldatud uuringust. 

Eesti keeles läbi viidud uuringule vastas üle 2000 arsti, kusjuures vastas iga viies eesti arst ja iga kümnes õde. Eesti emakeelega vastanutest nentis 60 protsenti, et kogevad kolleegidega suheldes keelebarjääri, ning sama murega puutub kokku ka ligikaudu iga teine vene emakeelega töötaja. Tallinnas tunneb keelelist probleemi kolleegidega 75 protsenti vastanutest. Arvestades, et patsiendi raviprotsessis osaleb mitmeid töötajaid, kelle omavaheline koostöö peab olema täpne ja sujuv, mõjutab selline suhtlushäire otseselt ravi kvaliteeti ja patsiendiohutust. 

Uuringule vastanute hulgas toodi välja olukordi, kus vene emakeelega valvearst ja õde vahetavad kogu tööalase info omavahel vene keeles, mistõttu jääb eestikeelsel kolleegil osa olulisest teabest saamata. Vastajad kirjeldasid kriitilisi olukordi, kus arst on jaganud juhiseid vene keeles ebastabiilses seisundis patsiendi kõrval, jättes osa meeskonnast arusaamatusse ja piirates nende võimet patsienti ravida.

Lisaks mõjutab keeleline lõhe töötajate heaolu. Sageli suhtlevad vene emakeelega töötajad omavahel vene keeles ning eestikeelne kolleeg võib sattuda olukorda, kus puhkeruumis või töövälises suhtluses tekib kõrvalejäetuse tunne. Mitmed töötajad tõid välja, et kolleegid, kes saaksid tegelikult eesti keeles suhelda, eelistavad seda teha minimaalselt ning vahel kasutatakse keelebarjääri ka mugava ettekäändena tööülesannete vältimiseks.

Probleem ulatub lisaks õenduse ja ravimise ka laboriteenuste valdkonda – laborisse helistades võib juhtuda, et eestikeelse vastuse saamiseks antakse telefon mitu korda edasi, kuni leitakse eesti keelt oskav labori töötaja. See aga tähendab, et raviprotsess aeglustub, mille tõttu jõuavad arstid-õed hoolitseda vähemate inimeste tervise eest lisaks võimalikele ravivigade tekkimisele.

Vastustest ilmnes, et keelebarjäär ei ole pelgalt tehniline või individuaalne takistus, vaid laiem süsteemne probleem, mis mõjutab nii meeskonnatööd, osakonna sisekliimat kui ka patsiendi ohutust.

Lihtsaid lahendusi niigi töötajate puuduses kannatavas meditsiinisektoris ei ole. Ühest küljest võiks riik kontrollida haiglate töötajate keeleoskust sarnaselt õpetajatele, kellele seati keeleoskuse tõestamiseks tähtaeg, mil keeletase peab olema saavutatud. Vastasel juhul ei ole töötajal võimalik töölepingut uuesti sõlmida. Selline lahendus oleks aga töötajate puudust veelgi süvendav. Samas on kindlasti parem olukord, kus töötajad on olemas, isegi kui eesti keele oskus ei vasta seaduses ettenähtud tasemele. Paraku on aga selge, et eesti keelt mitte valdavate töötajate meeskonda kaasamisega lisanduvad siiski mõned riskid, mille vähendamiseks võiksid haiglad pakkuda töötajatele eesti keele tunde, märkisid Eesti Arstiteadusüliõpilaste Selts ja Eesti Nooremarstide Ühendus.

Üheks lahenduseks võiks olla meditsiiniline tõlkerakendus, mida eesti keelt mitte valdavad töötajad saaks kasutada, vähendamaks eesti keelt mitteoskavate töötajate kimbatust ja suhtlusvigade tekkimise võimalust. Lisaks võiks sarnaselt Soomega juurutada töökultuuri, kus ka töötajate puhkeruumis räägitakse kasvõi ühe soomekeelse inimese puhkeruumis viibides soome keeles.