Kuigi reeglina rajatakse pagaritöökojad kohtadesse, kus elab rohkem inimesi, on Paadi Pagar end sisse seadnud väikses külas Järveres. Pagaritööstuse juhataja Karin Juhkam pakub välja, et kõige parem leivatehase asukoht oleks Paide, kust on sama pikk tee nii põhja kui lõuna poole. Võrumaalt kuuma leivaga Tallinnasse ilma spetsiaalset autot kasutamata ei jõua. Kui soojana leib poodi jõuab, sõltub vahemaast ja aastaajast. „Ega oskagi öelda, kas müüme sooja või kuuma leiba, kõige paremini sobib selle iseloomustamiseks võrukeelne sõna „lämmi”,” kirjeldab Juhkam poodi jõudvat leiba.

15 aastat tagasi tarbijateni jõudnud Paadi Pagari esimene toode Liisi sai osutus niivõrd nõutuks, et tootmist tuli aina laiendada. Praegu on prioriteediks saanud leib, millega varustatakse Võru-, Põlva-, Valga- ja Tartumaad. Kokku on sortimendis seitse leiba ja neli saia. Konkurentidest eristumiseks hakati valmistama ka pisikest 300grammist seemneleiba. „Paljud inimesed on üksikud ja ka nemad tahaksid osta nii-öelda tervet leiba, mitte poolikut ja meie pakume talle seda,” selgitab Juhkam.

Esimestel aastatel müüdi enamus toodetest viilutatuna ja kilekotis, kuid nüüd on pakkumine muutunud vastupidiseks. Ahjust välja tulev toodang transporditakse soojana ja viilutamata koheselt poodidesse. Juhkam on täheldanud, et inimesele meeldib üha enam ise leiba lõigata ja seetõttu on nad kahel viimasel aastal viilutatud toodete osakaalu tugevalt vähendanud.
Paadi Pagari tooted valmivad käsitööna nagu koduski. Vahe on ainult selles, et taignasegajad ja ahjud on suuremad. Kui kodune ahi mahutab neli pätsi, siis tööstuslik 150.

Varajane töö ei hirmuta

Tööpäev algab Paadi Pagaris hommikul kella 4 ajal. Juhkami hinnangul võib ta väga õnnelik olla, et vaatamata varajasele tööajale on kaader olnud väga püsiv. Bussid nii vara ei liigu ja tööl tuleb käia oma jõududega. Hetkel on Paadi Pagari palgalehel 18 inimest. Kui eelmisel aastal lahkus elukohavahetuse tõttu üks töötaja ja uue leidmine oli üsna keeruline, siis praegu on seis selline, et kui turg peaks laienema, on võimalik kohe käima panna teine vahetus. „Meil on hetkel neli inimest olemas, kes on valmis päevapealt tööle asuma, kui vajadus peaks tekkima,” lausus Juhkam.

Väljaõppinud pagareid neile tööle tulnud ei ole ja kogu kaadri on nad alati ise välja õpetanud.

Hinnatõusust pääsu ei ole

Paadi Pagari toodete hinnad on püsinud muutumatuna poolteist aastat. Kuna sisendite maksumus on tõusnud, on vaid aja küsimus, millal leiva-saia hind poes tõuseb. Juhkami sõnul ei ole enam millegi arvelt võimalik kokku hoida.

Majanduslanguse mõju jõudis pagaritööstusesse 2010. aastal. Ostmise vähenemise põhjuseks on Juhkami arvates mõistlikum tarbimine: „Sööma inimene peab, aga ta ei raiska enam toitu nii palju.” Lõuna-Eestis palkasid tõstetud ei ole ja rahvas on muutunud väga hinnatundlikuks. Juhkam on märganud, et parim müük on alati kuu kahel esimesel nädalal. Kolmas nädal langeb see tugevalt ja neljandal hakkab taas elavnema. Paljudele ei ole oluline, missugune leib on vorsti all, ainult hind on määrav.

Formaalsed nõuded ei ole alati täidetavad

Juhkami arvates on ettevõtjate jaoks väga keeruline käia kaasas pidevate seadusemuudatustega: „Kui eelmisel aastal tehti 340 seaduse muudatust, siis peaks palkama juristi, et kõige sellega kursis olla.” Keegi ei kahtle, et toiduainete tootmine peab kindlatele kriteeriumitele vastama, aga tihti ei ole kabinetivaikuses sündinud nõuded reaalses elus täidetavad.