Riigikogulane vastab südamekuu kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Tervise Arengu Instituudi eestvedamisel on taas alanud südamekuu. Aprilli jooksul toimuvad üle Eesti liikumisüritused, et meelde tuletada, kui oluline on südametervise hoidmiseks regulaarselt liikuda ning et südame-veresoonkonnahaigusi saab tervisliku elustiiliga ennetada. Südamekuu on välja kasvanud südamenädala traditsioonist, mis sai alguse juba 24 aastat tagasi.

Südametervist mõjutavad kindlasti ka lahendamist vajavad probleemid ja rääkimata mured. Küsisime riigikogulastelt: mis on teil südamekuul südamel, millest tahaksite väga rääkida?

Heimar Lenk (Keskerakond): Muidugi on ka minul südamekuul südamel nii minu enda kui ka minu kaasaegsete vähene liikumine. Tee, mis tahad, aga ikka on istumist rohkem kui käimist. Alles see oli, kui selgus, et tundide kaupa arvuti taga istumine on tervisele ohtlikum kui suitsetamine. Mõelda vaid! Sajandeid on inimeseloom aina jooksnud ja karanud, et endale toiduks mõni metsloom kätte saada. Sajandeid on meie esiisad adra taga kõndinud ja raske põllutööga oma selga murdnud. Kuid kõik see on ka inimsugu reipana ja tervena hoidnud. Nüüd aga leiutasime endale orjad-arvutid ja oleme ise vabad. Kuid lubage küsida: millest või kellest? Eks ikka loodusest ja loomulikust keskkonnast. Metsast, mägedest, merest ja värskest õhust. Aga püüdkem endast üle olla ja vähemalt südamenädalal rohkem joosta ja jalutada. Metsas käia ja tähti vaadata. Muide, viimane on äärmiselt vajalik! Katsugem ikka jääda romantikuks ja imetleda varajastel hommikutundidel säravat Veenust. Ja mitte unustada veel kaunimat Veenust oma kodus. Kallimale või abikaasale võib lilli tuua ka südamenädala puhul. Võlusõna „armastan” on parim kõikidest südamerohtudest. Pealegi ei maksa ta midagi. Mis kõige tähtsam, ta mõjub üllatavalt hästi mõlema südamele. Nii sellele, kes seda ütleb, kui ka sellele, kellele seda öeldakse. Ärgem siis selle hea sõnaga kokku hoidkem! Vähemalt südamenädalal mitte.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Tahaksin kutsuda kõiki rohkem värskes õhus liikuma. Öeldakse ju, et terves kehas terve vaim. Julgen enda kogemusest kinnitada, et liikumine annab peale tervise ka energiat ja ka vaimujõudu.

Miks mitte just südamekuul ennast mugavustsoonist natuke välja raputada ja tervisespordiga algust teha.

Toomas Paur (Keskerakond): Eesti riigis on palju lahendamata küsimusi ja seetõttu on mul rahva mandaati ja usaldust omava poliitikuna südamel mitu asja. Kui tahad tegelikult inimeste heaks poliitikuna midagi ka ära teha, siis paratamatult võtad kõiki küsimusi ja probleeme isiklikult südamesse, mitte ei jäta neid kabinetilaua peale kohe pärast tööpäeva lõppemist.

Võib-olla ehk kõige suurem asi, mis praegu südant valutab, on see, et arvestades Eesti majanduse nähtavaid ja varjatud probleeme oleme ikka vägagi komplitseeritud olukorras. Mis omakorda tähendab seda, et meie majanduse pööramine nii, et iga Eestimaa elanik, iga perekond, iga töötaja, noor ja pensionär tunneksid asjade paranemist, selleks läheb aega ja seda pööret saab reaalselt saavutada ikkagi järk-järgult.

Mind ei pane muretsema mitte see, et me Eesti majandust pööratud ei saaks ja et me lõpuks inimestele lubatud heaolukasvu tagada ei suudaks. Mind paneb muretsema see, kas inimesed ikka jõuavad seda ära oodata, kas nad usuvad meisse, praeguse koalitsiooni poliitikutesse piisavalt kaua ja kas nad mõistavad, et me teeme endast maksimumi Eestimaa aitamiseks.

Kui inimeste kannatus katkeb enne, kui me praeguse koalitsiooniga reaalsed tulemused tagada suudame, siis ei ole ju meie pingutustel mingit mõtet – kui inimesed lahkuvad kodumaalt parema õnne otsingul jäädavalt välismaale või lihsalt vannuvad elule alla, siis ei ole meil seda paremat majandust kellelegi luua ning loomulikult ilma meie inimesteta ei saagi seda realiseerida.

See on see küsimus, mis mind paneb praegu kõige rohkem muretsema ja on kõige rohkem südamel. Ma väga tahaks, et inimestel oleks piisavalt usku meie praegusesse koalitsiooni ja sellesse, et me reaalset edu toovad majanduslahendused ka ellu viime. Meie ei suuda tagada paradiisi kohe homme või paari kuuga, kuid reaalset edasiminekut küll. Ja õige pea koidab päev, kus me hakkame kõik omal nahal tunnetama, et Eesti on tõepoolest jõudmas Euroopa hoolivate ja jõukate riikide hulka.

Ootame selle päeva üheskoos ära ja töötame käsikäes selle nimel.

Uno Kaskpeit (EKRE): Südamekuu ei ole minu jaoks eriline, et mul midagi südamel oleks, millest rääkida! Mul on kogu aeg üks asi südamel, millest soovin rääkida ja see on meie Eesti piirivalve võimekus valvata ja kaitsta riigipiiri. Lugesin eelmise aasta lõpus Delfist ühte Eesti Päevalehe artiklit, milles Alexander Lanoszka (Londoni ülikooli politoloogiaosakond) ja professor Michael A. Hunzeker (George Masoni ülikool ja West Pointi sõjaväeakadeemia) kirjutavad, et Balti riikidel tuleks ära unustada püüe end konventsionaalsel viisil Venemaa eest kaitsta ja alustada oma kaitsevägede üksnes sissisõjaks treenimist.

Selle väitega ma muidugi 100protsendiliselt nõus ei ole, kuid piiriäärsetel aladel peab sissiüksuste võimekus tõepoolest olema. Eesti riigis oli selline võimekus piirivalvena olemas kuni 2005. aastani. Juba 1990ndate algusest, kui Soome piirivalve oli jõudnud meile selgeks teha piirivalvamise põhitõed, alustati paralleelselt Narva-Jõesuu õppekeskuses sissitegevuse väljaõpet. Selle väljaõppe said kõik palgalised piirivalvurid ja soomlased koolitasid välja meie ohvitseridest ja allohvitseridest instruktorid. Sellega pandi alus piirivalve sissitegevuse väljaõppekeskusele Narva-Jõesuus. Siin õppekeskuses said sissitegevuse väljaõppe kõik kutselised ohvitserid, allohvitserid ja piirivalvurid, kes asusid teenistusse ning piirivalves teenivad ajateenijad. Esimene piirivalve sissi- ja luurekompanii õppekogunemine piirivalve reservväelastele toimus Valgamaal 2002. aasta sügisel. Õppekogunemine läks korda ja piirivalve reservväelased olid selle korraldamisega väga rahul. Kahjuks jäi see Eesti piirivalve ajaloos esimeseks ja viimaseks õppekogunemiseks, järgmisel, 2003. aastal ei eraldanud kaitsejõudude peastaap meile enam õppekogunemiste korraldamiseks vajalikku raha (umbes 150 000 krooni). 2005. aasta aprillis lõpetati piirivalves ajateenistus ja suleti Narva-Jõesuu õppekeskus. Alates 2003. aasta aprillist kuni 2005. aasta aprillini oli Juhan Partsi koalitsiooni valitsus IRL ja Reformierakond. Pärast õppekeskuse sulgemist alustati uue piirivalveseaduse väljatöötamist, millega lükati piirivalve riigikaitsesüsteemist välja. Alates 2005. aasta aprillist kuni 2007. aasta aprillini tegutses Andrus Ansipi esimene valitsus, mille koosseisu kuulusid Reformierakond, Keskerakond ja IRL. Juulis 2007. aastal võeti vastu uus piirivalveseadus ja piirivalve teenistusest lahkus suur hulk ohvitsere kaitseväkke. Osad, kellel oli võimalik, pensionile. Andrus Ansipi teise valitsuse ajal, kui valitsusse kuulusid Reformierakond, IRL ja Sotsiaaldemokraadid, ühendati 2010. aasta jaanuaris piirivalve politseiga. Sellega hävitati piirivalve viimane lahingvõimekus lõplikult ja algas politseijuhtide süstemaatiline piirivalve hävitamine, millega on praeguseks üpris hästi hakkama saadud. Kõik see tegevus sai toimuda ainult tugeva poliitilise soosingu tulemusel.

See on ilus ajalooline ülevaade, mis tõestab, millised jõud ei ole huvitatud Eesti riigi kaitsmisest. Reformierakond, IRL ja sotsid unistavad mingist NATO vihmavarjust. Mõtlen tihti sellele hävitustööle, mis meie teatud poliitilised jõud on korda saatnud ning sellele mõttele on andnud tugeva kinnituse nende kahe rahvusvahelise eksperdi arvamus Eesti Päevalehes.

 Arno Sild (EKRE): Südamehaigused on üks tõsisemaid haigusi, millega peab tegelema kogu ühiskond. Arstiteadus on kiiresti arenenud ja aitab meie inimeste eluiga oluliselt pikendada. Suur osa on küll meditsiinil, kuid vähem tähtis ei ole südamehaigete endi panus haiguste ravis ja oma tervise eest hoolitsemisel. Et sellele igati kaasa aidata, on ellu kutsutud südamekuu oma paljude tervistavate ürituste ja raviprotseduuridega. Veelgi tähtsamaks pean aga südamesõprade seltsi tegevust. Selts ei tegutse ainult ühel kuul, vaid tegevused toimuvad aasta ringi. Võru Südamesõprade Selts asutati esimesena vabariigis üle 20 aasta tagasi. Siin organiseeritakse pidevalt üritusi nagu võimlemistunnid, ujula, spaa kasutamine, kepikõnd, käiakse jõukohastel ekskursioonidel jm. Aasta-aastalt on seltsi tegevus muutunud populaarsemaks. Praegu on seltsi koondunud üle 100 osaleja, hakkab tekkima probleem, et enam ei suudeta kõiki soovijaid vastu võtta ja tegevustega hõlmata. Tuleb tunnustada Võru linnavalitsuse igati toetavat ja abistavat tuge seltsi ettevõtmistesse, seda nii materiaalses kui ka moraalses mõttes.

Inara Luigas (SDE): Tegelikult on tore, et mõni kuu on pühendatud eriliselt mõnele sündmusele või tegevusele. Peale selle, et on kevad, kõik on tärkamises ja päike on soojendama hakanud nii tärkavaid taimi kui ka uniseid inimesi, on aprill ka südamekuu. Märtsis tunnustasime tublisid teenindajaid ja pean ütlema, et vajutasin ikka palju kordi seda rõõmsanäolist nuppu, kui nägin, et teenindaja tubli ja tegus on. Südamel on ühest küljest rõõm, sest kõik läheb kenasti: oleme peres terved ning ees ootavad suvised kohtumised ja tegemised. Teisest küljest: tööl on palju tegemisi ja muret teeb riigireform. Kõik ei lähe nii, nagu inimesed ootavad. Kuigi lubame haldus- ja riigireformi käigus inimestele kvaliteetsemaid teenuseid, väiksemat ajakulu asjaajamises ja palju muud, jääb vahel endal tunne, et paljud asjad ei lähe nii. Sama räägivad ka inimesed kagupiirkonnas, kui nädalavahetustel kodus käin. Tean, et kevad toob riigikogusse palju tööd – reformi reguleerivaid ja muid seadusi, seega tuleb kevad töine. Kõige tähtsam aga, et tuleb anda endast parim ja olla asjade juures ning anda oma panus seadustesse, et pärast reformi saaks ka kagueestlane öelda, et selline reform oli vajalik. Süda valutab ka Põlvamaa pärast, sest pärast seda, kui Värska, Mikitamäe ja Orava Võru maakonda kuuluma hakkavad ja teine pool Põlvat osade teenuste saamiseks Tartu poole liikuma suundub, hakkab Põlva vaikselt tühjenema. Mis saab siis edasi? Kas kauaoodatud ja igatsetud Suur-Võrumaa saabki teoks? Kui see on praegu küll saladuses hoitud, kuid ääri-veeri juba aimatav eesmärk, siis palju õnne! See saab nii olema. Ja süda saab rõõmustada koos võrukatega!

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Aprillikuu kõlavalt südamekuuks kuulutamine aitab meeles pidada, et vaja on rohkem liikuda, panna oma süda tööle. Me ei hooli ju oma mootorist liialt, südant peab parasjagu koormama, et ta korras ja ikka kaua korras püsiks.

Südamehaiguste statistika ei halasta, liikumine on osa omavastutusest südame hoidmisel, ka väikesed muutused on abiks: auto asemel rattaga või jala liikuda, trepist kõndida ja looduses jalutamiseks aega võtta. Kui miski ärritab, aitab sügav ja rahulik hingamine.

Südamekuul on mul südamevalu, sest kui tervis on halvenenud, kas siis iga inimene saab vajaduse korral kiiret abi kas perearstilt, eriarstilt, kiirabist või perearsti nõuandeliinilt. Süda valutab tervishoiuteenuse kättesaadavuse pärast, ja et see liigub abivajajast kaugemale. Selleks, et inimene jääks maale elama, peab tal olema turvatunne, et kiirabi jõuab kiiresti kohale ja kõik haiglad ei koondu Eestis nelja kohta.

Kui südamel on mõni raske koorem või südant piinab salaaimdus ja „süda vaevab”, on hea südant puistata, murest vabanemine on hea tunne,  usaldusväärse sõbra või ärakuulaja olemasolu on ka südamele hea. Mõni peab südamevaluks ka olukorda, kui süda ei saanud seda, mida ihkas või aimas midagi halba, ka sellest saab rääkimisega ja oskusega loobuda üle.

Peale kontrollkäigu arsti juurde ja südamesõbraliku liikumise on praegu aeg õige, et alustada uut ravimtaimede kogumise hooaega. Sel aastal on esimesed nurmenukud ja teised ravimtaimed nina mullast välja pistnud. Tean, et südamevalu korral on hea juua iga päev üks-kaks klaasi nurmenukuteed, siis südamevalu väheneb ja kaob. Nurmenukuõisi saab just südamekuul korjama hakata, kuivatada neid või panna sügavkülma ja tarvitada vajaduse korral uue südamekuuni välja.

Ja siis on veel üks magus südamevalu ehk armuvalu, seda on kevadeti rohkem kui muul aastaajal. Olgu seda südamest!