Riigikogulane vastab maatööde kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Kevad astub pikkade külmade sammudega ja maatööd ootavad oma järge. Maatöid on raskemaid ja lihtsamaid, nii meestele kui ka naistele. Möödunud nädal kuulutati Eestis võrdse palga nädalaks ja Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon korraldas sel puhul aktsiooni „Tilliga ja tillita”. Kas ka tavapäraseid maatöid selle aktsiooni raamesse liigitada, ei oskagi öelda. Tehakse neid ikka jõudu- ja oskustmööda.

Kevade saabumise ja aktsiooni toimumise puhul esitasime ka riigikogulastele päevakohased küsimused: millistest maatöödest olete saanud tänaseni meeles oleva elamuse või milliseid maatöid teete veel praegugi? Milline töödest – maa- või linnatöö – on mariannemikkolikus mõõtmes  tilliga või tillita töö?

Heimar Lenk (Keskerakond): Mina kui meesterahvas püüan teha ikka tööd tilliga, või siis seda tilliga tööd, nagu hea kolleeg Marianne Mikko teravmeelselt märkinud on. Kuid mingil juhul ei alahinda ka tillita tegemisi. Kohe selgitan. Neil õnnelikel päevil, kui saan olla Lõuna-Eestis, siis ma lihtsalt naudin tilliga tööd aias. Mitte põllul, sest selle jätan meie jõumeestest taluomanikele ja ärimeestest suurtalunikele. Mina otsin sidet loodusega ühe kauni Põlva linna villa viljapuuaias, kus minust on abikaasa Helle teinud nii mõisavalitseja, töödejuhataja kui ka sulase või töömehe, kes ise kogu selle plaanitud füüsilise töö peab ära tegema. Selle eest antakse mulle hästi süüa. Olen eluga rahul, sest tegelikult mulle aiatöö ja meisterdamine väga meeldib. Närv lihtsalt puhkab, kui peenart kaevad. Kui ikka rahmeldad mõned head tunnid aias, siis on kindel, et lõunalauas põsed punetavad ja isu erakordselt hea on. Kuid asjal on ka teine pool. Mulle meeldib pärast lõunalaua kapsaid ja kartuleid arvutisse minna ja seda tillita tööd tegema hakata. Nii-öelda vaimutööd viljeleda. Parim variant ongi, kui saad kehalist liikumist ajutööga vaheldumisi teha. See on organismile kõige kasulikum, kui mõlemaid püüad teha. Mulle meenub sellega seoses ikka kuulus Winston Churchill, kes aastaid, kui ta poliitikast taganema pidi ja nii-öelda koduaresti jäi, sisustas aega just hästi tasakaalukalt. Ta võttis eesmärgiks laduda iga päev 200 tellist ja kirjutada 2000 sõna mälestusteraamatusse. Kas ta just seda telliste normi täita suutis, on küsimus. Kuid 2000 sõna poliitilist kapitali järeltulevaile põlvedele sai küll kirja. Päevane režiim töötas nii hästi, et õige pea tuli ajalooline britt tagasi poliitikasse, tugevamana kui enne. Püüdkem siis järele teha!

Meelis Mälberg (Reformierakond): Maapoisina olen kasvanud erinevaid maatöid tehes. Meie peres olid ka lapsed alati kaasatud heinateole, metsatöödele ja aiatöödele. Kuigi praeguseks on jäänud rasket füüsilist maatööd vähemaks, siis arvan, et enamiku töödega saaksin ka praegu hakkama. Tõsi, keerukas tehnika nõuab eriväljaõpet ja kombaini rooli istuda ma praegu ei usaldaks.

Minu praegused maatööd on seotud koduaia eest hoolitsemisega. Teen neid meeleldi, sest füüsiline koormus ja värske õhk on mulle meelepärased ja võtan seda toreda puhkusena.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Olen maalaps ja kasvasin üles oma peretalus, mul on eredalt meeles palju maaeluga kaasnevaid töid alates peenra rohimisest ja marjade korjamisest kuni lehmade lüpsmiseni. Eriti armastasin ma neid töid, kus sai üksi vaikselt nokitseda ning oma mõtteid mõlgutada nii, et keegi ei seganud. Need olid minu oma hetked!

Siiani on mul valus mõelda kuiva maa pealt lina kitkumise peale, igale perele anti linapõllust oma siil koristada ja seda oli lihtne teha. Kui maa oli märg, oli lihtsam lina kätte saada ja hakkidesse seada, aga oi neid valusaid kukkumisi, linavihk käes, mis kuiva maa pealt kitkumisega kaasnesid. Vaadates tagasi lapseeale, siis kõige vähem meeldis mulle heinaaeg, kus koos õe ja vennaga pidime heinakoorma otsas ja lakalae all heina kinni tampima, aga eks kõike rasket kompenseerisid õhtune saun ja ujumine.

Ilmselt pole ma omandatud oskusi unustanud ning saaksin kõigi maatöödega hakkama ka praegu. Elu maal ja talus on minus kujundanud suhtumist ja arusaamist erinevatesse töödesse ning kasvatanud kohusetunnet. Igal kevadel, nüüd küll linnainimesena, tärkab minus vastupandamatu soov oma näpud mulda pista ja ilu looma hakata. See on looduse kutse ja teen erinevaid maaga seotud töid suurima heameelega.

Kuigi maatööd on tihti füüsiliselt rasked ega oota tegemisega paremaid aegu, on need tänapäeval tehnika ja tehnoloogia arenguga muutunud mitu korda kergemaks, kui see oli veel meie vanemate ajal. See sobib nii naistele kui ka meestele, igaüks leiab endale meelepärase töö ja raskusastme.

Arno Sild (EKRE): Olen sündinud ja kogu elu elanud maal. Sellepärast on väga raske sõeluda välja üksikuid maatöid, mida eelistada. Alustades karjapoisiametiga ning lõpetades majandijuhi ja põllumajandustootjate liidu tegevdirektorina. Olen seega igakülgselt kursis maatöödega ja nende organiseerimisega. Kogu elu olen mitte ainult töötanud, vaid ka elanud maal. Maaelamu ja aed on kohad, kus saab kõiki maatöid praktiseerida. Oma aed ja õu ei ole mitte üksnes töö, vaid samas ka elukoht. Kui kevadhommikul või ka mõnel muul ajal tuled õue ja vaatad-kuulad looduse toimimist – kas saab olla veel suuremat rahulolu. Suurt heameelt tunnen enda rajatud aiast ja istutatud puudest, mis on nüüdseks kasvanud majast kõrgemaks.

Maal elades tehakse tööd kogu perega. Arvan, et tööde jaotamine meeste, naiste ja laste vahel on meelevaldne. Sõbralikus peres kujunevad iseenesest tööd, mida keegi teeb. Tihti tekib olukord, et kohalolevatel pereliikmetel tuleb majapidamistegevuses üksteist asendada. Selles ei ole midagi ebaloomulikku. Peaaegu ei ole ühtegi tööd peale laste sünnitamise, millega võivad mõlema soo esindajad hakkama saada.

Eestis on küll suured palgalõhed meeste ja naiste vahel. Siin on tegemist paljude muude põhjustega, mitte hakkamasaamisega, toimetulekuga.

Uno Kaskpeit (EKRE): Maatöid ei ole eriti palju teinud, sest põldu ei ole oma maamaja juures pidanud. Samuti ei ole loomi pidanud, sest teenistuses olemine ei võimaldanud selliste asjadega tegeleda. Peamine töö, millega olen oma maamaja juures tegelenud, on metsast puude lõikamine, lõhkumine ja riita panemine ning hiljem kuuri vedamine. Muidugi on olemas ka väike kasvuhoone, millega tegeleb peamiselt elukaaslane. Mina käin seal siis, kui on võimalik juba punaseid tomateid korjata. Mina ei pea mõistlikuks sundida oma õrnemat poolt füüsiliselt rasket tööd tegema. Me oleme sündinud siia ilma siiski erinevate füüsiliste võimetega ning jäägem siiski oma normaalsetesse raamidesse.

Mis puudutab tilliga või tillita tööd, siis peab ütlema, et viimasel ajal on selliseid haigeid seisukohti välja tooma hakatud ning minu arust ei ole need „tõe” kuulutajad just eriti tasakaalukad ja selge mõtlemisega tegelased. Selliseid naisi, kes metsas puid lõikavad ja lõhuvad, on olnud läbi aegade. Neile on meeldinud kanda pikki tööpükse ja suuri saapaid. Samas on vastupidiseid näiteid meeste osas, kellele meeldivad sellised tubasemad tegevused. Mind nad ei ole seganud ja tegelgu oma asjadega nii, nagu tahavad, sildistada sellepärast ei ole veel vaja, kui nad ise endid esile ei hakka pressima. Mina isiklikult oma elukaaslast küll metsa küttepuid tegema ei sunni ja sellega suurt „võrdõiguslikkust” taga ei aja.

Toomas Paur (Keskerakond): Maatööd on minu õpitud erialaga vahetult seotud tegevused ja seetõttu olen maatöödega ka väga palju elus kokku puutunud. Maatööd on erinevad, kuid minu kui seda õppinud spetsialisti jaoks on need kõik olulised. Kõigi nendega kaasnevad teatud emotsioonid. Kui oled töid teinud südamega, siis need emotsioonid kestavad aastakümneid.

Poliitiku töö on oluline ja rahva tahte elluviimine praeguses ühiskonnas nõuab väga suurt pühendumist. Seetõttu ei ole poliitiku „jutuga töö” sugugi mitte vähem tähtis või kuidagi sisutühjem võrreldes maatöödega. Samas agronoomina ma ikkagi võrdlen mõttes oma praegust tööd poliitikuna maatöödega. Viin läbi niinimetatud enesekontrolli, kas astutud samm või toetatud initsiatiiv omaks mõtet ka maalähedases kontekstis, maatööde mõttes. Ehk teisisõnu teen omalt poolt ja just oma tausta arvestades kõik selleks, et talupojamõistus Toompealt kaduma ei läheks.

Ka praegu panen hea meelega maatöödele käed külge, see piirdub küll oma koduaias tehtavate töödega. Ja mitte ainult ei tee neid töid, vaid lausa naudin aiatöid. Aiatöid tehes tunnetan, et olen loodusega ehk siis ka ühiskondliku reaalsusega tegelikus kontaktis ega satu poliitikuna ebareaalsuse pilve peale.

Milliseid aiatöid ma teen, see sõltub olukorrast. Mul on kodus ilus aed, mida oleme abikaasaga 13 aasta jooksul arendanud ja täiendanud. Aia pidev uuendamine ja ideaalses korras hoidmine võtab hulga energiat ja vaeva. Kevadel on päevakorras lillede istutamine, väikesele aialapile tervislike juurviljade külvamine, porgandi, sibula ja küüslaugu mahapanek. Kasvuhoonesse leiavad oma koha tomatid ja kurgid. India jooksupardid vajavad hoolitsemist, nemad omakorda hooldavad tiiki, et see rohust puhas oleks. Loomulikult veel palju väikeseid tegemisi-toimetamisi, sest aed on elav organism ja vajab silma pealhoidmist. Nii koduaed kui ka loodus üldiselt kannavad endas ideaalset harmooniat, mida vajab kogu meie ühiskond. Mida rohkem me maatöödega kokku puutume, seda paremini suudame tervendavat maaenergiat kogu meie ühiskonnale üle kanda.

Kalvi Kõva (SDE): Olen teinud kõiki töid, mida maal teha tuleb, sõltumata sellest, kas neid tegi varem ema või isa. Töö on töö!

Anneli Ott (Keskerakond): Maatöö lihtsamas mõistes on seotud ikka aia- ja loomapidamisega ning neist töödest olen lapsepõlves kõigist päris palju osa saanud. Esialgu vanaema juhendamisel suvevaheajal maakodus, hiljem ka kolhoosi loomalaudas ning põllul. Ema oli TPLi laagris juhendaja ja mitu suve sai sealgi tööl käidud. Ülikooli ajal olin mitu aastat Soomes maasikaid korjamas. Kõige meeldejäävamat elamust tean kindlasti kohe öelda, see oli kolhoosilaudas ühe vasika ilmale aitamine. Käisime tüdrukutega seal naistel vabatahtlikult abis ja eks nad siis kasutasid meid vist natuke ära, et endale vaba aega tekitada, igatahes olime siis sõbrannaga kahekesi ja pidime hakkama saama.

Kui rääkida naiste- ja meestetöödest, siis see on tänapäeva probleem, kus järjest enam raskeid töid saab ära teha masinatega ja inimese otsest jõudu kulub vähem. Naised on minevikus ka väga rasket tööd pidanud tegema, nii sõja ajal oma taludes kui ka vangilaagrites. Loomulikult on sellel kõigel olnud oma hind, milleks on tervis ja raskelt elatud elu. Ma ei toeta mõtet, et naised peaksid vahetama autorehvi või tegema tööd, kus nende tervis ja elu on kõrgendatud ohus. Naiste roll on siiski olla ühiskonna tasakaalustaja ning perekonna hoidja, seega ei tohiks me võrdsete võimaluste eest seismisel rääkima sellest, et naised peaksid tegema sama tööd, mis mehed. Rollid ongi erinevad, aga see ei tähenda, et naise töö on vähem väärt. Naised panustavad ühiskonda lihtsalt teiste tegevuste kaudu kui mehed. Kui me hakkame töölkäimisega võrdselt hindama lastele, vanuritele ja perele pühendatud aega, siis saame rääkida võrdsest kohtlemisest. Seni kuni me hindame neid, kes tööl käimisega teenivad ühiskonna toimimist, on tublid, ja need, kes pühenduvad perele ja lastele, on nii-öelda ebaefektiivsed ühiskonna arendajad, ongi midagi viltu. Erinevad rollid on tasakaalus ühiskonna alus, kuid kokkuvõttes pole üks tähtsam kui teine.