Riigikogulane vastab riigieelarve kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Teisipäeva õhtul läks ETV saates „Foorum” valitsuspoliitikute ja riigikogulaste vahel tuliseks sõnasõjaks riigieelarve üle. Jutt käis riigieelarve defitsiiti laskmise üle ja kurjustati ka, et riigieelarveaukude lappimiseks aetakse käsi inimeste taskusse ning et selline poliitika ei tõmba Eesti majandust käima. Ja osatati, et näe, eelmiste valitsuste ajal oli eelarve pidevalt nominaalses defitsiidis … Eks kogu see jutt lihtinimese jaoks pisut segaseks jäigi.

Pisut selgituseks: riigieelarve on riigi finantsplaan, milles kajastatakse rahalisi vahendeid, mida riik eelarveaastal plaanib koguda, saada toetusena, vahendada ja kasutada. Riigieelarve näitab, kui palju raha saab riik kulutada erinevate avalike teenuste osutamiseks ja kui palju peaks erinevatest allikatest riigikassasse raha laekuma. (Allikas: Wikipedia.org „Riigieelarve”).

Palusime riigikogulastel ka lehelugejatele asja selgitada. Väga ladusalt ja ka tädi Maalile maalt arusaadavas keeles vastas Inara Luigas. Küsimuse ise oli selline: kuidas mõtestate lahti miinusega eelarve?

Meelis Mälberg (Reformierakond): Järgmiseks aastaks pole mitte mingit põhjust miinusega eelarvet kavandada. Majandusel läheb hästi, tööpuudus on madal ja sisetarbimine kasvab. Aga majandus on tsükliline ning pigem peaks praegu reserve koguma, et kehvematel aastatel oleks, mida riik saaks kasutada. Samuti on teada, et pärast 2020. aastat suure tõenäosusega Euroopa Liidu toetused vähenevad, siis läheb eelarve tasakaalu saamine veelgi raskemaks.

Puudujäägiga eelarvet võiks isegi mõista, kui plaanis oleks mõni suurem strateegiline investeering. Aga ka sellistest kavadest pole midagi kuulda. Kõik väiksemad asjad peaks riik saama tehtud nii, et kulud on kaetud reaalselt laekuvate tuludega.

Heimar Lenk (Keskerakond): Miinusega eelarve on riigieelarve, kus kulud ületavad tulusid ja nende kate tuleb kusagilt leida. Loomulikult räägib see viletsast olukorrast majanduses. Eesti lihtsalt ei suuda teenida nii palju raha, kui oleks riigi ülalpidamiseks tarvis. Nii tuleb elada siis tulevaste põlvede arvelt, vähendada sotsiaalkulusid ja kõikjalt raha kokku hoida. Välja arvatud kaitsekulud, mis on juba ammu üle kahe protsendi. Nüüd lisanduvad neile veel välismaa sõdurite ülalpidamiskulud ja relvade lahingumoona raha. Mina ei mõista, miks me peame kaitsekulud nii kõrgel hoidma, kui raha ei jätku ei pensionideks ega tervishoiuks. Viimane saab küll 37 miljonit eurot järgmisel aastal juurde, kuid ka sellest ei piisa. Ikka oleme riikide seas, kes liialt vähe tervishoidu rahastab. Arvan, et kogu tervishoiu- ja arstiabisüsteem tuleks ümber teha. Oleme arenenud riikidest ainuke, kus on kasumipõhine tervishoid. Meil peavad ju haiglad kasumit teenima, mis on tegelikult suur rumalus. Reformierakonna ja sotside juhtimisel see süsteem juurutati. Siis kui Marju Lauristin oli sotsiaalminister,  asendati polikliinikute süsteem perearstide omaga. Nüüd loome taas uusi polikliinikuid ehk tervisekeskusi! Me ei tea ise, mida me tahame. 2002. aastal võtsime aluseks rootslaste pakutud niinimetatud masterplaani, mille alusel hakkasime väikehaiglaid sulgema ja arstiabi kodust kaugemale viima. Nüüd näeme, et asi ei õigusta ennast. Tuleks rakendada täiesti uus tervishoiukorraldus. Seda keegi teha ei julge. Nii pumpame raha musta auku, mis iial täidetud ei saa. Kui aga meie tööstus arenema ei hakka, majandus endiselt kiratsema jääb, ei hakka meil raha jätkuma ka edaspidi ei meditsiinile, sotsiaalhooldusele ega haridusele. Eesti suurim probleem on vilets majandus. Uut eelarvet suurendame vaid maksude tõstmisega. See ei ole normaalne.   

Toomas Paur (Keskerakond): Miinusega eelarve all mõeldakse üldjuhul rahva keeles defitsiiti lastud eelarvet, kus eelarvekulud ületavad eelarvetulusid. Kui küsimusega peetakse silmas praeguse koalitsiooni eelarvepoliitikat või nähakse sellega seost, siis adekvaatsed terminid praegu kujundatava riigieelarve kirjeldamisel oleksid, et eelarve on tegus ja edasiviiv.

Riigieelarvet kavandades ei ole alati punkti pealt võimalik lähtuda sellest, et kulud ja tulud oleksid sendi pealt tasakaalus. Lõppude lõpuks kinnitatakse ju eelarve, kus tulud on prognoositud. Kuna keegi ei ole selgeltnägija, siis ei tea ju, kui palju tulusid tegelikult laekub. Tavaliselt tehakse tuluprognoos konservatiivne ja reaalses elus laekub eelarvetuludesse maksudena kavandatust rohkem raha. Viimane võib tähendada näiteks omakorda seda, et alguses väikese defitsiidiga kavandatud eelarve osutub praktikas hoopis ülejäägiga eelarveks.

Praegune koalitsioon astub jõulisi samme meie majanduse elavdamise ja inimeste sissetulekute suurendamise teel. See tähendab, et konservatiivse eelarveprojekti juures võime järgmise aasta eelarvet koostades näha mõningast defitsiiti. Samas kui valitsuse poliitika suudab meie majanduse ellu äratada, siis võib suure tõenäosusega majanduse suuremast aktiivsusest tekkiv lisamaksutulu meie järgmise aasta eelarve hoopis ülejääki viia. Kuid seda saame hinnata järgmise aasta lõpus ja sellest esmast aimu saada alates ehk järgmise aasta teisest poolest.

Keskerakonna juhitav valitsus on tõepoolest leidnud, et riigi arenguks vajalikke olulisi kulutusi tuleks osaliselt reservidest katta. Selles ei ole midagi halba, sest teine ja halvem alternatiiv oleks see raha lisamaksudena rahva käest küsida. Kas oleks aga õiglane ja rahvast hooliv, kui ühelt poolt seisab riigi raha reservina nullintressi peal kusagil välispangas jõude ja teiselt poolt me muudkui tõstame makse? Parempoolne valitsus käitus nii, kuid praegune valitsus tõstab esiplaanile inimesed. Kui on võimalik jõude seisvat ressurssi kasutada riigi jaoks oluliste sammude astumiseks, siis seda ka tehakse.

Reservide käikulaskmise kriitikud peaksid mõistma seda, et see reserv kuulub Eesti rahvale, meie inimestele, mitte neile kritiseerijatele ega ka näiteks Reformierakonnale. Rahvas on see, kes otsustab reservide kasutamise üle ja rahvas on praegu andnud mandaadi just meie praegusele valitsusele. Praegune valitsus teeb oma tööd südametunnistusega ja täidab rahva ootusi meie riigi arengule pööramisel ja elatustaseme tõusu tagamisel. Kui selleks otstarbeks on vajalik ja võimalik kasutada reserve ning seda tehakse, siis ollakse õigel teel.

Arno Sild (EKRE): Eelarve koostamisel on olulise tähtsusega tasakaalu kindlustamine. Eelarvet võib planeerida defitsiidiga, kuid selleks peavad olema väga mõjuvad põhjused ja selge eesmärk. Kindlasti ei tohi nendeks olla ülemääraste jooksvate kulude katmine. Peaministri väide, et miinuses eelarve on majanduse elavdamiseks, ei ole aktsepteeritav. Põhjendus peaks olema argumenteeritud ja selgelt lahti räägitud. Jääb mulje, et valitsuse põhitähelepanu on rohkem võimu kindlustamisel, eelkõige peetakse silmas eelseisvaid kohalikke valimisi. Elu edasiviimiseks tehtavaid õigustatud strateegilisi investeeringuid ei paista olevat.

Kulutatakse eelmiste aastate sääste, mida küll püütakse lappida maksumuudatustega, kuid neid ei jõua käivitada piisavalt kiiresti ja lihtsam on eelarve miinusesse lasta.

Suureks probleemiks on meie riigile kahjulikesse projektidesse investeerimine. Viimane uuring Rail Balticu muinasjutulisest kasumlikkusest on täielik ulme. Kui uuringu tegija saab uuringu eest piisavalt raha, ei saa ta ju esitada objektiivset tulemust, vaid esitab rahastaja oodatava tulemuse. Mitmekordne reisijate ja kaubaveo tõus on ilmselgelt üle hinnatud. Läti ja Leedu kasutavad raha oskuslikult ja oma riigile kasulikult – riigisiseste raudteeühenduste parendamiseks. Eesti aga jätab oma Tallinna-Tartu-Valga raudtee unarusse ja tegeleb selle asemel mittevajaliku, ebaefektiivse ja meeletult kalli uue raudteega. Mõttetu investeering on ka linnahalli renoveerimine konverentsikeskuseks. Nüüd kui Keskerakond on võimul, kasutab ta ära võimaluse suunata maksumaksja raha investeeringuteks pealinna.

Ei ole sugugi võimatu, et tulevikus on majanduses oodata jälle halvemaid aegu. Sellepärast ei tohiks elada üle võimete, raisata kogunenud reserve, tark oleks paigutada raha investeeringutesse ja tegevustesse, mis hakkavad raha sisse tooma ja mis võimaldavad meie inimestel inimväärselt elada.

Inara Luigas (SDE): Riigikogu rahanduskomisjoni liikmena tuli töötada pikemat aega valdkonnas, mida alguses hästi ei tundnud, kuid läbides mitu kursust ja läbi lugedes palju materjale, hakkasin aru saama finantsmaailmas toimuvast. Ja uskuge, see on põnev! Võrumaa Teataja küsis miinusega eelarve kohta, proovin vastata.

Miinusega eelarve all mõeldakse tõenäoliselt lihtsas keeles väljendatuna defitsiidis olevat eelarvet, mille puhul siis eelarvekulud ületavad eelarvetulusid.  

Kui tehnilisemaks minna, siis on see niinimetatud miinusega eelarve alati üks keerukas teema. Saab esitada küsimuse: millal siis ollakse miinuses ja millal mitte? Teoreetiliselt tundub seda lihtne määratleda, kuid tegelikkuses on asi keerulisem.

Näiteks on ju miinuses eelarve, kus eelarve kinnitamise hetkel ületavad eelarvekulud eelarvetulusid. Tulud prognoositakse aga tavaliselt konservatiivselt ja on alust eeldada, et tulude laekumine võib osutuda prognoositust suuremaks. Seega tulusid tuleb rohkem ja alguses niinimetatud miinuses olnud eelarve osutub hoopis plussis olevaks. Seda juhtub päris sageli. Eelarvel aitab vahel plussi saada mõni erakorraline tulu või lausa mitu sellist tulu. Jällegi võib olla olukord, kus miinusega eelarve ei ole tegelikult üldse „miinusega”.

Majanduses tuleb olla optimistlik, samuti ka eelarve kujundamise juures. Tuleb arvestada ja loota, et karm reaalsus võib muutuda positiivsemaks. Selle loogika järgi on teatud mõttes „miinuse” eelarvesse sissetoomine täiesti majanduslikult arukas käitumine. Kui eelarves on suure tõenäosusega ülelaekumine ja väike miinus kaob, siis liiga konservatiivselt kulusid alguses sisse tuua ei oleks õige. Raha on igalt poolt puudu, kui kulud ebamõistlikult väikesed plaanitakse ehk reaalne pluss kujuneb väga suureks, siis „kuivatatakse” majandus põhjendamatult kokku ja abivajajad jäävad põhjendamatult rahast ilma.

„Miinuse” ja „plussi” leidmine eelarve juures sõltub ka sellest, kas vaadatakse eelarvet nii-öelda matemaatiliselt või siis võetakse sealt erakorralised laekumised-kulutused välja ja vaadatakse tasakaalu erakorraliste liikumisteta. Näiliselt lihtsakoeline matemaatika võib reaalses elus märksa keerukam olla.

Praeguse poliitika kontekstis on oluline rõhutada, et sedasama eelarve „miinust” on valitsusele oponendid ka ette heitnud.  Samas on oluline mõista, et praegune valitsus on tulnud majandust elavdama ja inimeste muresid lahendama, seega on väike defitsiit tegelikult vajalik. Ja loomulikult kui praeguse valitsuse poliitika suudab majanduse kiiremini kasvama panna, siis kasvavad ka eelarvetulud ja „miinus” sulab „plussiks” nagu kevadine lumi.

Liina Kersna (Reformierakond): Majandusanalüütiku, minu hea kolleegi ja pinginaabri riigikogus Maris Lauri hinnangul on praegu meie majandusseis hea ja kasv kiirenemas, kuid valitsuse soovitud eelarvepuudujääk koos muude mõjuritega võib esimesi tagasilööke anda juba aastal 2019 ehk pärast järgmisi riigikogu valimisi. Hiljem läheb ainult raskemaks. Ilmselgelt on valitsuse unistuste ja reaalsete võimaluste vahel suur erinevus. Vastutustundlik valitsus ei teeks kulutusi järgmiste põlvkondade arvelt.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Eesti majandus on viimastel aastatel küll järjepidevalt kasvanud, mitte küll nii kiiresti, kui me seda sooviks ja vajaks, kuid siiski oleme tõusujoonel. Majanduses on praegu olukord, mida ei ole vaja stimuleerida lisamajanduskasvuks riigieelarvet miinusesse lastes. Peaksime hoopis tegutsema riigimehelikult ning headel aegadel koguma varusid majandulikult keerulisemate aegade üleelamiseks. Praegu aga käitub valitsus nii, nagu majanduses valitseks langus.

Valitsus on tõstmas tulumaksuvaba miinimumi 500 euroni kuus, kehtestades nii astmelise tulumaksu, tervishoidu pannakse vajalikku raha juurde, riigieelarvest kaetakse pensionifondide üüratut miinust jne. Kõige selle jaoks on riigieelarvesse kuskilt ka raha vaja saada. Kuid kas seda on vaja teha tulevaste põlvede arvelt ja lükata vastutuse periood meie laste kaela? Sellised lühiajalised lahendused ei ole minu arvates mõistlikud ega lubatud. Praegune Keskerakonna juhitav valitsus käitub moel, et pärast meid tulgu või veeuputus. Lisamaksude kehtestamine ja ettevõtete pigistamine riigieelarve täitmiseks on põhimõtteliselt vale tee. Vaja on toetada inimeste aktiivsust, soodustada paindlikke töövorme, mis tooks tööturule noori, erivajadustega inimesi, väikeste laste vanemaid ja pensioniealisi, toetada ettevõtluse arengut maksude nihutamisega tootmissisenditelt kasumile jne.

Valitsusel on mitu head eesmärki, kuid nende elluviimise teed on rohkem kui kaheldavad.