ÄRIMEES • Võrus Jüri ja Koidula tänava nurgal asuv Karma antiigiäri on kuulus üle kogu Eesti ning Eesti üks tuntumaid antiigikaupmehi Jaanus Idla on ema poolt pärit Misso vallast Napi külast.

Rubriik „Võrukene suures linnas” viib meid seekord Tallinna, kus asuvad antiigikaupmees Jaanus Idla kaks antiigiäri. Ajame Jaanusega juttu tema Pikal tänaval, otse Hella Hundi kõrtsi vastas asuvas antiigipoes selle nädala neljapäeval (26. jaanuaril – toim), päev pärast mehe 55. sünnipäeva. „Hääl on veel natuke ära,” vabandab Jaanus ja rüüpab tassist sõõmukese kohvi.
Samas Pikal tänaval, Tallinna mõistes väga hea koha peal on Idla oma antiigipoode pidanud juba 20 aastat, alustades 1992. aastal vahetult pärast Eesti taasiseseisvumist omanimelise aktsiaseltsiga J. Idla.

Tuleb välja, et Idla ei alustanud sugugi antiigikaupmehena, kuigi praeguseks on vanade asjade kogumine ning nende ostu ja müügiga tegelemine nii tema töö kui ka hobi. Kooli lõpetas ta Tallinnas ehitusinsenerina ja jõudis pärast TPI lõpetamist 1981. aastal kümmekond aastat ehituse vallas töötada. Nii juhtis ta ehitust nii kalurikolhoosis Majak kui ka haridusasutuste ekspluatatsioonivalitsuses. Lõpuks ka Tallinna vanalinna restaureerimisvalitsuses. Tolle aja kohta meenub Idlale, et materjale polnud saada ja kogu ehitus oli üks suur peavalu. Lõpuks, kui Eesti uuesti iseseisvus, loobus ta õpitud ametis punnitamisest ja keskendus täielikult oma hobile – antiikasjade kogumisele.

Vanade asjade pisiku sai Jaanus juba koolipõlves oma sõbralt Urmas Lepikult, kelle isa oli olnud Siberis ja seetõttu pidi poeg ise hakkama saama. Lepik vedas kõikjalt kokku vanu kummuteid ja muud vana träni, tegi need korda ning müüs siis maha. Antiigipisik hakkas sellest ajast külge ka Jaanusele, kes on pikka aega oma koju vanu asju kogunud. Antiigiäri pidamine sai alguse vajadusest kodust kollektsiooni uuendada, mistõttu tuli ruumi teha ja mõned olemasolevad asjad maha müüa.

Paarikümne aastaga on Idla äritegevuse haare laienenud Eestist Soome ja Rootsi, isegi Venemaale. Tema antiigiärist on läbi käinud mitukümmend tuhat vana eset. Neist väärtuslikumate hinnad on ulatunud vanas rahas mitmesaja tuhande kroonini.

Näiteks läks kümmekond aastat tagasi sellise hinnaga üks mänguvedur, mida selle omanik oli valmistanud 25 aastat. Tegemist oli vana veduri täpse 1:10 koopiaga. Mudeli pikkus oli ligi üks meeter ning metallitehases töötanud omanik oli seda peensusteni lihvinud ja nikerdanud, kulutades selleks kokku ligi viis tonni metalli. Mudeli ostis ära üks Turus elav soomlane, ent Idlal tilgub süda praeguseni tolle mudeli pärast verd. „Kui uuesti näeks, katsuks tagasi osta,” kahetseb ta hinnalise veduri müüki takkajärgi.

Praegu on Idla antiigiärides müügis mitu tuhat eset, ainuüksi leti all on vanu sõrmuseid, kelli, kette, ordeneid ja muid nipsasju tuhatkond. Muist asju on kullast, ent kullaga on praegu selline lugu, et seda sulatatakse kulla kõrge hinna tõttu kilode kaupa müügiks. Idla tunnistab ise ka, et mõnda asja on mõttetu antiigipoes müüa, kasulikum on ta kullaks sulatada ja müüa kui metalli. Kulla hind on paari viimase aastaga ligi 100 protsenti kerkinud – kui varem maksis kuld 150 krooni/g, siis nüüd on hind tõusnud vanas rahas 300 kroonini/g. Väärtuslikumad kuldasjad on siiski jäänud, ent väiksema ajaloolise või kultuurilise väärtusega kuldehted on igaveseks kaduma läinud.

Kogu aeg Pikal tänaval

Läbi aja on Idla jäänud Tallinnas truuks Pikale tänavale. Alustas ta samas praeguse Hella Hundi kõrval aadressil Pikk 41, kuhu soetas kunagi uue Eesti aja algul 5000 dollari eest kööktoa. See oli toona kolmetoalise korteri hind. Samas majas asub praeguseni firma kontor. Edasi laienes ta paar maja edasi aadressile Pikk 43, kus antiigipood tegutses kümmekond aastat kuni 2008. aastani, mil Tallinna linnavalitsus otsustas rendipinna enampakkumisele panna. Kuigi antiigiäri maksis juba toona linnale küllalt krõbedat hinda, 225 krooni/m2 eest, 60 m2 pealt kokku 13 000–14 000 krooni kuus, otsustas linn hinna tõsta 325 krooni peale. Enne rendikonkursi lõppu kästi ruumid tühjaks teha.

Nii pakkiski Idla oma asjad kastidesse ja kolis oma antiigiäri üle tee, Pikk 30 asuvasse majja, mille tema tuttav kinnisvaraärimees Juhan Kohal oli just värskelt restaureerinud. Seal sai lausa äripinna omale osta, edasiste võimalike arusaamatuste vältimiseks. Ostuks sai toona Nordea pangast laenu sedavõrd soodsatel tingimustel, et raha võis tagasi maksta korraga kümne aasta pärast. Vahepeal on võimalik seda summat arvele koguda ja seda vajadusel ka kasutada, kusjuures arvel olev summa kogub veel intressi.

Antiigipoe eelmine asukoht, Pikk 43, otse Tehase pubi kõrval jäigi tühjaks terveks aastaks, sest mitte keegi polnud nõus linnale üüratut renti maksma. Kui algul arvas Idla, et linnal on üüri tõstmisega mingi plaan, näiteks mõni uus rentnik silmapiiril, siis hiljem selgus, et ka mingit plaani polnud. Üürikonkursi skandaal jõudis toona ka ajakirjandusse, kus Jaanus Idlale linna poolt ärategemist põhjendati tema kuulumisega Roheliste erakonda. Idla ise ei osanud oma erakondlikus kuuluvuses midagi halba näha, tema arvates oli tegemist õige erakonnaga ja seda toetas ka tema õemees Marek Strandberg.

Lisaks Pika tänava poele kuulub Idlale veel kauplus-ladu Tallinnas Väike-Ameerika ja Virmalise tänava nurgal ning koos kahe sõbraga peab ta antiigipoodi ka Kuressaares. Kuigi võib arvata, et valdav osa poodide ostjatest on välismaalased, ei saa tegelikkuses soomlastest ega venelastest juba aastaid asja. Valdav osa ostjatest on tänapäeval Eesti oma inimesed, kes on ajaga muutnud teadlikumaks ja soovivad oma kodu üha paremini sisustada.

Juured Misso vallast

Jaanus Idla isa Ants on pärit Narvast, ent emapoolne vanaisa Siimeon Aasa omas talu Pihkva–Riia kivitee ääres Misso vallas Napi külas. Siimeon oli olnud kohalikus savitehases raamatupidaja ja ühiskondlikult väga aktiivne inimene, osaledes kohaliku puhkpilliorkestri ja näiteringi töös. Tsaariajal teenis mees ratsaväerügemendis ja oli käinud ära koguni Riia all. Vanaema, Siimeoni naine Armilde (neiupõlvenimega Paas) oli kohalikus koolis õpetaja.

Pärast sõda taheti vanaisa Siimeon, kes oli Omakaitse mees, Siberisse saata, ent väikeste laste tõttu talle halastati. Pere ise rändas Võrumaalt minema, lootuses veel Tallinnast laeva peale saada, ent ka see plaan jäi katki ja kohale jäädi Türi külje alla. Vanaisa talu Misso vallas on nüüd perele tagastatud ja seda on korrastanud Jaanuse noorem vend Andres, kes on ametilt arst.

Jaanuse isa Ants ja ema Tiina olid mõlemad kooliõpetajad – nad lõpetasid aasta enne poja sündi Tallinnas pedagoogikakooli ning tahtsid algul minna tööle Otepääle, ent kui kohale jõudsid, siis öeldi, et tuleb minna hoopis Savernale. Nõnda elas pere kolm aastat Savernas, kuni koliti Antsu vanemate juurde Viljandimaale Suure-Jaanisse. Nii isa kui ka ema olid Suure-Jaanis pikka aega kooliõpetajad. Seal nakatus ka väike Jaanus antiigipisikuga, mis püsib endiselt tema sees.

Kel huvi, võib külastada Jaanus Idla antiigipoe kodulehte internetis www.idla.ee või saata talle e-mail e-postiaadressil See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.. Peremees on oma ala fanaatik ja kui on pakkuda mõni hinnaline ese, võib ta olenemata päevast või kellaajast kohale sõita.

JAANUS IDLA

• Sündinud Tartus 25. jaanuaril 1957. aastal. • Elanud esimesed kolm eluaastat Savernas. • Lõpetanud Suure-Jaanis keskkooli. • Õppinud Tallinnas TPIs ja lõpetanud selle 1981. aastal ehitusinsenerina. • Töötanud Tallinnas ehitusinsenerina. • Alates 1990. aastatest peab Tallinnas antiigiäri. • Abikaasa Kristi Sims töötab ämmaemandana. • Kaks poega – Georg ja Kristjan.