Urvaste vallas elab mees, kelle ainuomanduses on tervelt viis bussi ja kes füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsedes suudab edukalt toime tulla tiheda konkurentsiga transporditeenuste turul. FIE Valdur Roots teenindab õpilasliine ja pakub ka juhuvedude teenust.  

Tõuke eraettevõtlusega tegelemiseks andis koondamine

Suurte muudatuste aja alguses 1992. aastal sai Valdur Roots praegusest OÜst Tarbus koondamisteate. Kuna amet, millest ta just ilma jäi, meeldis, siis sündis kiiresti otsus jätkata samal alal, aga nüüd juba eraettevõtjana. Samal aastal ostis ta Kuldre kolhoosi oksjonilt 2000 krooni eest kokkujooksnud mootoriga bussi, tegi selle ise korda ja lükkas äri käima. Alguses vedas ta õpilasi, aga 2001. aastal laiendas tegevust juba rahvusvahelistele liinidele. Laiendamine tingis ka teise bussijuhi töölevõtmise. Tipphooajal lisandub neile veel tähtajalise lepinguga bussijuhte. Praegu on heas seisus sõitvaid busse kokku viis. Neist kolm suuremat – 45-, 52- ja 54kohaline buss – on töös juhuvedudel, üks 45kohaline ja üks 15kohaline õpilasliinidel.   

Tingimuste erinevus tekitab nördimust

20 aasta jooksul on busse vahetatud mitukümmend korda. Valdur Rootsi hinnangul on äri nutmaajavalt kallis. Kui paljusid ettevõtlusvaldkondi toetatakse erinevatest fondidest, siis transpordi vallas ei aita keegi. „Ma ei ole elus mitte ühtegi toetust saanud, kõik investeeringud on puhtalt oma rahadest tehtud,” kinnitab Roots. Lisaks lörtsivad turgu ebavõrdsed konkurentsitingimused. „Suurematele firmadele jagati tasuta ökobusse, aga meile, väikestele ei antud midagi. Oleks antud kasvõi tingimusega, et võtad tööle ühe bussijuhi ja sellega oleks ka tööjõuprobleemi veidi lahendatud,” avaldab mees valitsuse otsuse peale nördimust.

Ka käibemaksu koha pealt ei ole äri päris õiglane. Väiksemad vedajad, kellel on ainult üks buss, ei ole käibemaksukohustuslased ja saavad pakkuda sama teenust märksa odavamalt. „Mina pean 20 protsenti hinnale otsa panema, ma ei pääse sellest, aga ma ei saa selle võrra kõrgemat hinda küsida, sest siis ei ole ma konkurentsivõimeline,” selgitab Roots.

Mehe hinge kriibib veel ka rahvale puru silma ajamine loosungiga, et euro hindu ei tõsta. „Kui krooni ajal maksis varuosa 1000 krooni, siis nüüd on sama asja hind 100 eurot. Kui üks Michelini rehv maksis 7000 krooni, siis praegu on hind 700 eurot. Siit on siis näha, kuidas euro meil hinda ei tõstnud,” toob ta näite kulude suurenemisest.

Kütuse hinnatõus on tajutav kõigile. Samas teenuse hinda ei ole võimalik tõsta. Urvaste kooli lapsi veab Roots fikseeritud hindadega lepingute alusel. „Kuna kütuse hind on vahepeal  tõusnud, siis sõidan kahjumi piiri peal, aga midagi enam teha ka ei ole,” selgitab Roots olukorda. Urvaste vallaga on leping parem, seal on kilomeetri hind pandud sõltuma kütuse hinnast ja ei pea käima, müts näpus, palumas.

Masinapark aga vananeb omasoodu ja kaugemate reiside jaoks oleks vaja osta uuem buss. Vanas vääringus maksis uus buss kuni seitse miljonit krooni. Rootsi hinnangul ei saa Eesti väikeettevõtja oma elatustaseme juures seda endale mingil moel lubada. Viimasena hangitud buss oli ostes kümme aastat vana ja maksis miljon krooni.

„Tahaks oma majale ka lõpuks uue katuse panna, aga ikka tuleb osta uusi varuosasid ja kumme. Kui jätkata tahad, siis teist võimalust ei ole,” tõdeb Roots. Vastutus on selles töös meeletu. „Kui bussis on 54 inimest ja kui nad on meie kõige kallim vara, lapsed, siis ei saa teenuse kvaliteedi osas järeleandmisi teha ja endale eksimusi lubada,” lausub mees.

Lõpetamise mõtteid Roots siiski ei mõlguta. Mitmeid kordi on küll peast läbi käinud õpilaste veo lõpetamine, kuid kuna piirkonnas teisi teenuse pakkujaid ei ole, siis on ka sellega jätkatud. Õpilaste liin peab Rootsi veendumuse järgi olema reserviga kaetud. Kaks korda päevas tuleb olla alati kindlal ajal kindlas kohas ja seda sõltumata ilmast, teede seisukorrast. Kahjuks on bussid halvas seisus kohalike teede pärast korduvalt teele jäänud. Lapsed aga teele jääda ei saa ja siis tuleb kiiresti reageerida ning leida asendustransport.

Tellijaid on seinast seina

Valdur Rootsi sõnul võttis majanduslangus vahepeal hinge korralikult kinni. Tellimuste arv vähenes tugevalt, aga liisingud tahtsid maksmist. Koolide projektide rahadega korraldatud ekskursioonid aitasid kuidagi vee peal püsida. Viimane talv oli aga ärilises mõttes juba üsna rõõmus – tellivad firmad, koolid, seltsid. Väga hea koostöö on olnud OÜ Loodusreisid perenaise Viire Vahtraga ja Antsla gümnaasiumiga. Roots on uhke selle üle, et ta valiti Antsla gümnaasiumi parimaks sõbraks 2010. Koostööd on tehtud ka Sebega. Kui neil endil busse puudu jääb, siis on appi mindud ka kruiiside teenindajana. Kui Tallinnas on kellelgi vaja inimest, kes tunneb Setumaad, siis pöördutakse taas Rootsi poole.

Rootsi arvates on tema firma logistiline asukoht üks parimaid. Valga, Võru, Põlva on ühe kaugel, Tartu ainult veidi kaugemal. Tartust teeb ta Riia lennuväljale üsna palju transfeere. Tema vaieldamatu lemmik on Poola, samuti teised endised sotsmaad.

„Mida lapsena tahtsin, seda olen saanud.”

Valdur Rootsi sõnul oli tal noorena kaks unistust. Ta tahtis saada pillimeheks ja bussijuhiks. Mõlemad soovid on täitunud. Mees on kogu elu olnud pillimees mitmetes ansamblites ning mängib praegugi Uue-Antslas soolokitarri ja mandoliini. Ka paarikümne aasta tagune koondamine bussipargist ei viinud teda valitud rajalt kõrvale. Kuigi kogu selle aja jooksul on olnud paremaid ja halvemaid päevi, ei kavatse Roots praegugi bussijuhiametit millegi muu vastu vahetada. „Saan öelda, et olen õnnelik inimene – mida lapsena tahtsin, seda olen saanud. Mulle meeldib inimestega suhelda. Mulle meeldib mu töö,” lausub ta rahulolevalt.