Kuidas kujunevad toiduhinnad?

Rahvastiku arvu kasv ja elatustaseme tõus suurendavad toiduainete nõudlust. 2025. aastaks prognoositakse maakera rahvastiku arvuks 8,3 miljardit ja nõudlus toiduainetele kasvab võrreldes 2000. aastaga 1,6 korda.

Viimastel aastatel on olnud pidevalt kõneaineks toiduainete hinnad. 2011. aastal tõusid toiduainete tarbijahinnad Eestis võrreldes 2010. aastaga 9,7 protsenti. Käesoleval aastal on hinnatõus pidurdunud ja võrreldes eelmise aastaga tõusid toidu tarbijahinnad näiteks juunis 3,5; mais 1,9; aprillis 1,4; märtsis ja veebruaris 2,9 ning jaanuaris 4 protsenti.

Hinnatõus on pidurdunud mõneks ajaks rahvusvahelistel turgudel ja parima ülevaate sellest annab FAO toiduainete hinnaindeks. Viimased prognoosid räägivad aga taas ikaldustest ja hindade tõusust maailmaturul. Mõju meie turule ei jää kindlasti tulemata.

Kulutused toidule moodustavad Eestis üsna suure osa leibkondade kulutustest – statistikaameti andmeil 2011. aastal keskmiselt 27,7 protsenti. Seetõttu teeb hinnatõus tarbijad üsna murelikuks.
Põhjendamaks põllumajandustoodete hinnatõusu, toovad turuosalised ja analüütikud välja erinevaid põhjusi, millest võiks olulisematena välja tuua järgmised:

• nõudluse kasv maailmaturul (rahvastiku arvu kasv, elujärje tõus); • sisendite (eeskätt energia) hindade kasv; • toidu toorme kasutamine bioenergia tootmiseks; • suured ilmastiku anomaaliad ja katastroofid; • võimalikud spekulatsioonid turgudel; • kaubanduskettide üha suurenev turujõud, mis dikteerib nii tarbijahindu kui ka vähendab tootja osakaalu lõpphinnas.

Hinda mõjutab nõudmise-pakkumise vahekord turul, kuid hindade kujunemisel mängib väga olulist rolli see, milline on ühe või teise osapoole turujõud. Esmapilgul võib tunduda mõnevõrra kummalisena trend, et mida kõrgem on elujärg, seda väiksem on esmatootja osa väärtusahelas. Samas on ju üsna loogiline, et kõikvõimalike kulutustega pikem müügiahel kahandab esmatootja osakaalu lõpphinnas ja probleemiks on see kõikjal.

Tarneahela läbipaistvusest ehk sellest, millise osa kauba jaehinnast saavad tarneahela erinevad lülid, on palju räägitud, kuid tegelikkuses on see osutunud illusiooniks. Ebavõrdne konkurentsiolukord tingib olukorra, kus tootjahindade tõus kantakse koheselt üle tarbijahindadele, kuid kui tootjahinnad langevad, siis see muutus kajastub tarbijahindades aeglaselt ja üksnes osaliselt. Esmatootja turupositsioon oleks kindlasti tugevam, kui rohkem oleks ühistegevust ja otsemüüki tarbijale.

Kas ja kuidas on hinnatõusu võimalik pidurdada? Ilmselt pole see võimalik, kuid nii tootjale kui ka tarbijale oleks abiks:

• turu läbipaistvuse tagamine, sealhulgas kogu tarneahelas hindade jälgimine; • kohaliku toidutootmise toetusmeetmete rakendamine ja ühistegevuse edendamine; • otsemüük tarbijale (ka suurema lisandväärtusega toodete puhul); • suurem koostöö ja ennetav dialoog riikide vahel globaalsel tasandil.