Hea haridusrahvas!

Ma ei tea tegelikult, mis tundega teie täna siin saalis istute ja kuidas kooliaasta algusele vastu lähete. Võin ainult arvata ja oletada erinevate asjaolude pinnalt, et küllap on ka teis palju erinevaid tundeid, kui püüda olla diplomaatiline.

Riigikontroll ning teisedki on juhtinud tähelepanu asjaolule, et Eesti koolivõrgu hädade põhjus on riigi ja kohaliku tasandi aastaid kestnud otsustamatus. Segadus aga jätkub, õpilaste arv väheneb ja koolipidamise kulust üha suurema osa moodustavad rahapaigutused kinnisvarasse, mitte otseselt hariduse kvaliteeti.

Otsuseid ei sünni, raha juurde ei teki – haridusmaastik pulbitseb ja kobrutab, muudatused ning ümberkorraldused, mis vahel mõne kavana, vahel lihtsalt mõne poliitiku väljaütlemisena kõrvu kõlama jäävad, ei saa sisendada stabiilsust ja kindlustunnet inimestesse, kelle igapäevatöö on hariduse andmine. Ei saagi sisendada.

Koolivõrgu, õppekavade, palgakorralduse ja kõige muu sellise kõrval on lisakoormaks kõik need mured, mida õpilased enesega kaasas kannavad. Teie teate kõigist kõige paremini, et igapäeva- ja koolitööd mõjutavad just kodust kaasa tulnud mured. Mõjutavad ka rõõmud, kuid need jäävad harvem meelde.

Siiski – meie koolides algab uus õppeaasta. Algab õpilaste jaoks, sest õpetajad on juba kooliaasta ettevalmistamisega algust teinud. Algavad tunnid, kus õpilased ja õpetajad kokku saavad ning teadmiste ülekandmise ja omandamise protsess täie hooga käima läheb. See on see hetk, kus õpetaja peab suutma tõusta kõrgemale kõigest sellest, mis teda takistab – muredest, vaevadest, väsimusest ja tüdimusest. Sama peavad suutma ka õpilased, sest koolis peab kõige tähtsam olema õppimine.

Õpetaja on nagu helilooja, kes peab suutma komponeerida selliselt, et annab läbi loomingu edasi selle, mis tal on öelda. Kodus sõltub kõik emast, koolis õpetajast. Me võime hariduse pingeridade peale nutta või naerda, kuid nende kaudu mõõdetaksegi seda, kui palju on suutnud õpetaja korda saata. Loomulikult on faktoreid, mis õpi-protsessi ja -tulemusi mõjutavad, palju, kuid lõpuks on õpetaja ning õppimine koolis A ja O.

Kodu ning seal valitseva suhtumise roll on alati olnud jutu- ja vaidlusteema. Selge on see, et lastele teadmiste andmise eest vastutab õpetaja. See kujundab paljuski ka hoiakuid kodudes ja peredes. Oma tööga loob õpetaja endale maine. Selle, kuidas suhtub õpetaja endasse, õpilastesse ja õppeainesse, peegeldub talle eduna tagasi läbi selle, kuidas õpilane ning lapsevanemad suhtuvad õpetajasse.

Seega on õpetajad ühtlasi nii haridushoone vundament, seinad kui ka katus. Õpetaja tahe ja soov õpetada on elekter selle hoone juhtmetes. Päris paljudes silmades süütab see energia tulukese, päris paljudes väikestes peades helgeid mõtteid. See on tohutult suur koorem ja vastutus – tõusta kõrgemale kõigest sellest, mis on halvasti ning olla sütitajaks ja eeskujuks, anda noortele edasi nii see, mis õppekavas kirjas, kui ka see, mis elus hakkamasaamiseks üldiselt vajalik – teadmine sellest, kuidas olla inimene ning kuidas inimesena ka toime tulla. Mul on hea meel, et te mõistate seda vastutust ja olete võtnud selle eneste kanda. Tänan teid kõiki selle eest, tänan teid kogu Võrumaa nimel ja soovin palju jõudu teie tänuväärses töös!

(Avaldatu on Võru maavanema Andres Kõivu pöördumine õpetajate poole eile ennelõunal Kandles.)