Riigikogulane vastab aiandusega tegelemise kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Aiandusega tegelemine on nii Eestis kui üldse kogu maailmas kujunenud inimeste üheks lemmikhobiks. Kuivõrd aianduse hooaeg on ilmade soojenemisega taas algamas, küsisime Kagu-Eestist valitud riigikogu liikmetelt, milline on nende kokkupuude aiandusega ja milliseid taimi või aedvilju nad kasvatavad. Küsimused olid järgmised: 1. Aiandus on kujunenud nii Eestis kui üldse kogu maailmas inimeste üheks meelishobiks. Milline on teie suhe aiandusega? 2. Milliseid taimi või aiavilju olete ise kasvatanud? Millised taimed või aiaviljad on teie lemmikud?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Valdo Randpere (Reformierakond): Mulle meeldib väga tegeleda nii aianduse kui ka laiemas mõttes aia eest hoolitsemisega. Istutan puid, lõikan, poogin, istutan ümber jne. Olen kasvatanud maasikaid, porgandeid, kurke ja tomateid.

Praegusel ajal enam mingeid aedvilju ei kasvata (mõnel suvel võib-olla siiski paar kõrvitsat), aga olen peaaegu kogu aiamaa õuna-, ploomi- ja murelipuid täis istutanud. Ostsin suurema portsu mureleid viimati kolm aastat tagasi Võru turult ja need kasvavad väga rõõmsalt. Õuntest on üks neljasordipuu ja ülejäänud kuldreneti variatsioonid. Ploom hakkab vanaks jääma ja tuleb vist varsti välja vahetada. Keegi oskab äkki mõnda head sorti soovitada?

Tarmo Tamm (Keskerakond): Minu suhe aiandusega on otsene, kuna elan maal ega kujuta oma elu ette ilma aianduseta. Lisaks ilupõõsastele ja -puudele on meil oma kasvuhoone, maasikapeenrad, õunapuud, marjapuud, vaarikapõõsad, lillepeenrad jne. Aiandusega tegelemine annab hea võimaluse vaba aega targalt kasutada ja on hea stressimaandamise viis. Hea on oma kasvuhoonest võtta tomateid, mille maitse on täiesti erinev poest ostetud tomatitest ja mis on kasvanud ilma keemiat kasutamata. Eelmise aasta õunu on veel alles ja pole vajadust poest neid juurde osta.

Kahjuks noorematel inimestel side maaga järjest väheneb ja sellest on ääretult kahju. Iluaiandusega tegeleb aga päris palju inimesi ja taimede-istikute kasvatamine toob neile leiva lauale. Järgmise kuu keskel lubab ilmajaam juba korralikku soojust ja siis saab oma ühe meelishobiga vaikselt tegelema hakata.

Rein Randver (SDE): Kogu elu maal elanuna on meie peres aed- ja puuviljad olnud tähtsad. Ikka kasvatame rohelisi, punaseid ning teisi taimi ja vilju aias. Erilisi lemmikuid ei ole. Rõõmu teeb, et üha enam inimesi kasvatavad enda tarbeks aedvilju.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Elan oma majas alles viimased paar aastat. Nüüd on tekkinud võimalus ja huvi aias toimetada. Minu koduaed Värskas on alles rajamisjärgus, tööd on palju ja väga suureks abiks on olnud Räpina aianduskooli õpetaja Reti Randoja-Muts. Tegemist on iluaiaga, aga ma ei välista ka väikese kasvuhoone ehitust, et värske köögivili ja maitseroheline oleks alati olemas.

Heimar Lenk (Keskerakond): 1. Minu suhted aiandusega on kõige paremad. Piilun ikka silmanurgast võõrastesse aedadesse ega suuda ära imestada, kui ilusaks on need inimkäte abiga tehtud. Teinekord jään tänavale lausa seisma, ja küsin endalt, kuidas inimesed ometi suudavad selle suure töö ära teha. Aed nõuab palju pühendumist, vaeva ja aega, kuid pakub vastutasuks ka hulga rõõmu, lõbu ning tervist. Just see viimane on minu meelest tänapäeval kõige tähtsam – ajal, mil poed on täis mürkidest läbi imbunud õunu, aprikoose ja kurke.

Oma aiast võid saada seda ehedat, puhast ja värsket. See oma aia puhas salat, tomat või naeris kujuneb lähiaastail meie elu sisuks. Eriti Võru-taolistes või väiksemates linnades, kus pea igaühel on oma peenrad või suurem aiamaa.

Õnneks on eesti inimene hakanud mõistma oma tervise tähtsust ja õppinud seda hoidma. Koos sellega tuleb soov süüa puhast porgandit, küpsetada lõkkel omaenda aia kartulit ja võtta tünnist krõmpsuvat kodukurki. Sellise elustiili poole tuleb meil pürgida.

2. Ma ei poolda suuri muruaedu ega kannata igapühapäevast massilist muruniitmist. Mulle tundub, et eestlastest on saanud muruhullud. Kohutavalt meeldib mulle mõne vanema aia tagahoov, kus on rohi põlvini kasvanud, mesilased sumisevad ja rohutirtsud tuhandeid viiuleid saevad. Ja kui seal on veel lindude pesakastid üleval, siis tundub mulle see aed paradiisina.

Isiklikult püüdlen selle poole, et aias sibul ja muu supiroheline kasvaks. Et ma võiks enne lõunalauda istumist ise lõhnavat tilli lõigata ja selle keedukartulipotti puistata. Muidugi ka kurgisalati peale läheb omaenda aia till. Laupäevaõhtuti kulub rohelist rohkem, sest siis on saun, suitsukala ja õlu. Palju inimesele ikka õnneks tarvis? – Soe tuba, pehme voodi ja päikeseline nurk oma koduaias.

Urmas Klaas (Reformierakond): Aiandus on olnud minu hobi lapsepõlvest saadik. Meie peres on alati oma aed olnud, kus kindel koht on olnud viljapuudel, marjapõõsastel, köögiviljal, kasvuhoonetel, iluaial lillede ja ilupõõsaste ning puudega. Minu meelest ei ole maal teistmoodi võimalik elada. Olen lapsepõlves naistepäevaks sauna aknalaudadel nartsisse kasvatanud ja neid siis müüki viinud, omal ajal ka Pihkva turul aiasaadusi müünud.

Vahepeal küll sai aiapidamist natuke koomale tõmmatud ja rohkem muru tehtud, kuid praegu on kindel soov aeda laiendada. Kavatsen istutada juurde viljapuid ja rajada uue kasvuhoone. Ühtpidi on aiandus hobi, kuid samas on väga oluline, et sööksime puhast kohalikku toitu – kõige paremat ja maitsvamat saab ikka omast aiast.

Aiandusel on meie kandis tugev traditsioon ka tänu Räpina aianduskoolile. See on suurepärane ja väga heal tasemel kool. Minu kadunud vanaisa oli selle kooli vilistlane, Räpina aianduskooli lõpetasid ka mu ema ja noorem vend. Naljaga pooleks võib öelda, et küllap on mulle siis ikka midagi külge jäänud.

Aiandusel on suur perspektiiv nii Eestit ennast toites kui ka ekspordi mõttes. Poes on praegu müügil näiteks Räpina aianduskooli roheline sibul. Täiendasime eelmisel aastal riigikogu kultuurikomisjonis kutseõppeasutuste seadust nii, et koolid võivad julgelt omatulu teenida.

Ent Eesti aiasaadusi võiks meie omal maal rohkem saada olla. Vaatame näiteks poodide sügavkülmutusi: enamik köögivilju ja marju on välismaalt. Peamine probleem, miks Eesti aiasaadusi vähevõitu saada on, on meie aednike vähene koostöö. Üksinda on väga kulukas osta näiteks marjakombaini või rajada külmutust, kus marju hoida (pole mõttekas kogu saaki kohe pakkumise kõrgperioodil madala hinna eest maha müüa). Koostöös (näiteks ühistu vormis) on võimalik kaubandusele pakkuda suuremaid koguseid. Hea koostöönäide aednike ja talunike koostööst on Tartus Lõunakeskuses tegutsev taluturg.

Ester Tuiksoo (Keskerakond): Küsimused aianduse teemal keset veebruarikuud on muidugi huvitav ajastus, aga miks ka mitte. Ilm on ju juba kevadine ja hobiaednike näpud sügelevad mulla järele. Pean ennast ka üheks hobiaednikuks ning võimaluste piires kasvatan oma aias aed- ja köögivilju. Minu erilised lemmikud on tomatid, igal kevadel istutan taimed kasvuhoonesse. Tavaliselt saab mul neid nii palju, et ka tuttavad ja sugulased saavad augustis minu kasvuhoonest endale tomateid. Olen ka 1. aprillil kasvuhoonesse redised külvanud, mis kasvavad kiiresti. Võimalik, et ka sellel kevadel külvan.

Kurgid sissetegemiseks olen viimastel aastatel ostnud, aga igapäevaseks tarbimiseks kasvatan peenral, muidugi igasugune salatimaterjal ja supiroheline, herned-oad kasvavad mu peenardel ka.
Maakodus peab ikka oma õunapuuaed olema, sõstra- ja tikripõõsad ning maasika-vaarikapeenrad. Minu kodus on kõik täpselt nii, nagu ühes maamajapidamises on läbi aegade olnud.

Ebameeldivam on see umbrohu kitkumise pool, aga ka selle tööga tuleb tegeleda.

Kartulikasvatuse lõpetasid metssead meie jaoks neli aastat tagasi ära. Metssigadega võitlemine on tunduvalt kallim, kui tuttavalt põllumehelt kartulite hankimine.

Priit Sibul (IRL): Aiandusega olen seotud päris maast madalast peale. Nii palju, kui end mäletan maal vanaema juures, siis kevaditi kartulipaneku ja sügiseti saagikoristamise aeg olid need, kus olin aktiivselt kaasa löömas. Sinna vahele jäi loomulikult ka marjade korjamise aeg.

Ka viimastel aastatel oleme aiandusega tegelenud. Praegugi veel naudime möödunud hooajal kasvatatud köögiviljadest tehtud salateid ja janu kustutame õunamahlaga. Meil ei ole küll suurt põldu, aga mõned vaod kaalikat, porgandit, peeti, ube, herneid paneme ikka maha. Samuti kasvab kompostihunnikus mõni suvikõrvitsa- ja kõrvitsataim. Vanas vannis kasvasid tomatid ja maitsetaimed (basiilik, rosmariin, fenool jne). Möödunud aastal püüdsime kasvatada ka arbuusi ja melonit. Maitsesid magusad küll.

Kuivõrd ma ise end suureks aiandustargaks ei pea, siis pean heade inimestega nõu. Üks sellistest, kes meeleldi nõu annab, on mitme aiandusraamatu autor ja tubli aednik Tiina Paasik Räpinast.

Kalvi Kõva (SDE): Tare taga väike peenramaa on meie kodus olnud ajast aega. Värske porgand maa seest tõmmatuna ja vastu püksisäärt puhtaks nühituna maitseb ju tõeliselt hästi. Värske kurk ja tomat lahtilõigatuna lõikelaual, kuhu on peale raputatud nii soola kui ka pipart, viib lausa keele alla. Jaanipäevastest aedmaasikatest kõnelemata! Kui viimastel aastatel ülisuurteks kasvanud kõrvitsatest muud rõõmu ei ole, siis vankriga kuuri alla vedada on neid tõeline lust. Ja nii jääbki rõõmuga tõdeda, et minu aastate eest tehtud üleskutset endale väike peenramaa rajada on kuulda võetud. Käed mulda!

Inara Luigas (SDE) ei vastanud.

Ülo Tulik (IRL) ei vastanud.