Lasva vallavolikogu otsustas eile teisel katsel toetada Pikakannu kooli arendajate soovi saada koolimaja kuueks aastaks rendile, et seal välja arendada pärimuskultuuri keskus. Lasva volikogu liikmeid tuleb tänada meelekindluse eest anda võimalus inimestele, kes on vallaga kooli pärast kohut käinud ning kohtuskäimisega seotud pingete tõttu kaotanud valla juhtkonna usalduse.

Nii Lasva kui ka teiste omavalitsuste juhid ja otsustajad peaks meeles pidama, et Eesti riik on valitsuse tasemel jätnud maaelu ilma toetuseta, pooldades vaikides suunda maaelu järk-järguliseks väljasuretamiseks. Täna on Lasva vallas kaalukausil Pikakannu kooli jätkamine, järgmise lainega pannakse kinni Kääpa kool ja kõik valla lapsed suunatakse õppima Võru koolidesse. Argumendid jäävad samaks: nii nagu pole valla tagumisest otsast vaadates vahet, kas sõita kooli Kääpale või Pikakannule, nii pole enam tulevikus vahet Kääpal ja Võrul. Maapiirkondade tühjenedes jäävad Võrrugi tulevikus alles vaid põhikoolid ja gümnaasiumi tuleb õpilastel käia Tartusse. Selleski pole midagi uut: juba praegu valib suur hulk Võrumaa põhikoolilõpetajaid omale gümnaasiumi Tartust, või kui vanemate rahakott võimaldab, siis suisa Tallinnast.

Kas see tähendab, et Pikakannul, Lasva vallas või Võru linnas peabki elu välja surema? Kaugeltki mitte! Pikakannu kool on kujunenud Võrumaal omamoodi sümboliks, kuidas suure tahtmisega on võimalik saavutada võimatut. Mingis mõttes sarnaneb see eestlaste igikestva vabadusvõitlusega, kus iseseisvus on teatud perioodidel tundunud võimatuna ning see on lausa välja naerdud, ent tänu suurele tahtmisele ja eestlaslikule järjekindlusele on pikaajalised unistused lõpuks täitunud. Maaeluga on nagu Eesti iseseisvusega: see on pealtnäha võimatu, aga kui seda väga tahta ja selle nimel järjekindlalt tegutseda, siis on võimalik korda saata imesid. Just selliseid, nagu on Pikakannu kooli puhul korda saatnud kooli arenguga tegelevad inimesed. On suur õnn, et selliseid inimesi veel alles on.