Ühelt poolt võib jahimeeste süüdistamine kõigis ilma pattudes olla õigustatud, aga teiselt poolt ei tohiks neid alusetult karistada. Riigikogu menetluses olev uus jahiseadus näeb kangesti karistamise moodi välja.

Laiemas plaanis pole jahimeestel millegi taha pugeda. Eesti on demokraatlik riik ja siin viljeldakse noore demokraatia kombe kohaselt enamuse diktatuuri vähemuse üle. Enamus, s.o maaomanikud ruulivad ning vähemus, s.o antud juhul jahimehed peavad alandlikult enamuse tahtele alluma ja vaatama, et neid päris ära ei hävitataks. Jahimehed pole siin mingi erand, Eestis on jalge alla tallatud kõik vähemused, teiste seas puudega inimesed ja lapsed. Maaomanikud, keda on Eestis 100 tuhande ringis saavad kerge vaevaga jagu küttidest, keda on kuus korda vähem, vaevalt 15 tuhat.

Uues jahiseaduse eelnõus on maaomanike diktaat selgelt näha: kõik ulukite tekitatud metsa- ja maakahjud nõutakse sisse jahimeestelt. Kuivõrd loomade tegevus on ettearvamatu, siis tähendab selline säte seaduses jahimeeste juba ette süüdi tunnistamist. Küttidel palju mänguruumi ei ole: selleks, et võimalikke kahjusid  minimeerida, tuleks kõik loomad maha tappa. Kuivõrd Eesti metsad piirnevad Venemaaga ja piirivalve loomi kinni ei pea, pole Eestis võimalik kõiki loomi maha tappa, mistõttu jääb üle loomi toita, et nad metsa kallale ei kipuks või vilja rüüstama ei läheks. Toitmine kurnab ühelt poolt jahiseltsid rahaliselt välja, teiselt poolt tõstab loomade arvukust, mistõttu on tõenäolisem maaomanike varale tekitatud kahju. Jahimehed on tõmmatud seadusega kahvlisse ning võib arvata, et jahipidamine ja jahimeeste arv hakkab tulevikus vähenema.

Karistamise asemel võiks jahimehi säästa ja aidata. Mitte keegi ei keela maa- ja metsaomanikel jahimeestega läbi käia, et koos plaani pidada. Soomes on ligi 150 tuhat jahimeest ning nende mõjust annab tunnistust asjaolu, et kõiki sõjaväelasi kutsutakse jäägriteks. Ei tasu unustada, et Soome jäägrid alistasid Talvesõjas endast mitukümmend korda võimsama vastase – Nõukogude Liidu.