Praegune praktika, kuidas jaotatakse nii Euroopa Liidu kui ka Eesti maksumaksja raha, on hämar ja jätab pigem mulje häälteostmisest kui reaalsest huvist lahendada maapiirkondade peamist probleemi, mis on töökohtade loomine.

Nii nagu räägib Võrumaa Teatajale antud intervjuus Misso vallavanem Lembit Sikk, on eurotoetuste puhul peatähelepanu nihkunud muuseumidele, kiigeplatsidele ja rahvamajadele. Samal ajal aga kaovad maapiirkondadest ettevõtlus ja töökohad, mistõttu jäävad kiigeplatsid ja rahvamajad tühjaks.

Üks selline kiigeplatsi-tüüpi asutus on Puiga Jahiseltsi maja, mis kahtlemata on kõigile Võrumaa jahimeestele oluline asutus, ent on küsitav, kas just see asutus vajas esmajärjekorras Võrumaal Euroopa Liidu abiraha. Kokku läks jahimajja üle 100 000 euro, mille eest oleks saanud näiteks korraldada Võrumaa väikeettevõtjatele terve rea messikülastusi, aidates kaasa toodete turustamisele välismaal. Või panna püsti kasvõi üks tootmishoone Võrukivi tehnopargis, kuhu pole vaatamata ulatuslikule müügitööle suudetud enam kui aasta jooksul asunikke leida. Oleks piisanud ainult poolest sellest 100 000 eurost, et anda käiku Kurenurme päiksepargi pilootprojekt ja võimaldada saadud kogemust kasutada ning raha teenida sadadel Võrumaa talunikel.

Eurotoetuste põhiline häda on nagu abiraha jagamisega Aafrikas: see läheb valesse kohta ja neile, kellele abi tegelikult kõige vähem vaja on. Abiraha õigustuseks võib öelda, et sellega kodustatakse Lääne-Euroopas idapoolseid riike, nagu USA on aastakümneid kodustanud Ladina-Ameerika režiime, ent kas selline niinimetatud banaanivabariik on ideaal, kuhu eesti rahvas tahab jõuda? Elu näitab pigem vastupidist: noored eestlased põgenevad sellest väidetavast õnneoaasist, kus pole riigivõlga ja kuhu saabub mitu korda rohkem abiraha, kui riik ise peab euromaksudeks välja käima. Noored pole rumalad: nad näevad, kuidas kiidetud abiraha koondub ühe kitsa grupi kätte, kes soetab selle eest kalleid autosid ja kinnisvara välismaal.