ARVAMUS

Mitu Võrumaa puidutööstust võivad uhked olla – nende äripartner valiti oktoobri keskel Eesti parimaks ettevõtteks. „Aasta ettevõte 2016” tiitli võitnud Eesti masinatööstuse üks lipulaev AS Hekotek suurendas oma ekspordikäivet mullu üle 60 protsendi, sellega kasvas tootlikkus ning lisandväärtus töötaja kohta tõusis enam kui 20 protsenti. Töötajate palgad on Eesti keskmisega võrreldes suured.

Eesti on praeguseks välja ehitanud nüüdisaegsed puidutööstused, viimastel aastatel kerkinud graanulitehastel on aga tootmisvõimsusi kokku pigem rohkem, kui Eestis kohapeal toorainet leidub. Et kõik tootjad saaksid maksimaalse koormusega töötada, võib tulevikus tekkida vajadus toorainet sisse tuua. Nii hindas olukorda Hekoteki juht Heiki Einpaul.

Hekoteki põhisuunaks ei ole Eesti turg. Firmalt firmale põhimõttel töötava ettevõtte potentsiaalseid kliente on üle Eesti maksimaalselt 500, kui sedagi. Hekotek valiti auhindade jagamisel ka aasta eksportijaks. Koos Soomest Eestisse kolinud masinatöösturiga on rajatud ettevõte, mille põhiturg on Euroopas ja Venemaal. Ettevõtte põhiomanikud on praegu rootslased, börsifirmale Lifco AB kuulub 28 riigis kokku 133 ettevõtet, grupi eelmise aasta käive oli ligikaudu 800 miljonit eurot.

Hekoteki juht viibis paar päeva tagasi Venemaal erialasel messil. Sest Venemaaga saab selles ettevõtlusvaldkonnas, milles Hekotek tegutseb, äri ajada. Masinatööstus ei ole poliitiliselt tundlik, erinevalt toiduainetööstusest ei ole jäädud poliitikute hammasrataste vahele. Hekotek on viinud Venemaal ellu edukaid projekte ja neil on seal hea maine.

Eesti ehitas oma puidutööstuse kapitaalselt ringi juba aastatel 1995–2003. Praegu on küsimus selles, kui palju on lähiajal veel ruumi suurteks investeeringuteks, uute tehaste ehitamiseks „alates nullist”? Aasta ettevõtte hinnangul saavad need lähiajal olema Eestis üsna harukordsed juhtumid, firma ei näe reaalset võimalust, et see turg võiks nende valdkonnas Eestis kasvada.

Kohe saab täis 365 päeva ja ööd, 365 hommikut ja õhtut … Sügisest sai talv, talvest kevad ja kevadest suvi, tuli taas sügis, kuid Markkust pole tulnud …

Igal aastal jääb koju tulemata kümmekond Eestimaa inimest. Kas seda on vähe või palju? Isegi kui tulemata jääks üks inimene, oleks juba palju, sest kuidas mõõta mõõtmatut hingevalu.
Kui kuulata, et päevakorda on jõudnud tõusta kinnipeetavate suitsetamise keelamine, siis miks ei ole sinna veel jõudnud kadunud inimeste leidmise-otsimise teema?

Sihtasutuse Kadunud juht Aare Rüütel ei kaota kunagi lootust, sest inimesed ei saa ju sõna otseses mõttes haihtuda. Midagi peab alles jääma ja seda midagit peabki otsima, otsima, otsima.
Otsimine oleks tulemuslikum ja hingevalu mõõtmatult vähem, kui seadusega oleks sätestatud, et saaks kasutada maksimaalseid menetlustoiminguid.

Kui kurjategijal õnnestub otseselt kuriteole viitavad jäljed peita – ja võib sada protsenti kindel olla, et seda püüab teha sada protsenti kurjategijaid –, siis kriminaalasja alustamiseks alust ei ole.

Selline lähenemine annab hingevalule veelgi valu juurde. Miks mitte asuda kinnipeetavate suitsetamise keelamisega paralleelselt kokku panema kadunud inimeste otsimise seaduse eelnõud?

Miks on poliitikud nii kartlikud? Ühes huumorisaates kartis poliitik arste ja süste. Igasuguseid süste kartis, kuid siis täpsustas, et rahasüste ei karda. Selge, et rahasüste ootavad arstidki, õpetajadki, päästjadki, haigekassagi.

Me ei märkagi, et oleme sattunud rööprähklemisse. Võib ju tunduda, et teeme tublisti tööd ja seadusi, kuid tulemusi ja produktiivsust ei ole. Isegi inimlikkus haihtub. Toimikule langeb unustuste tolm, mitte aga südamevalule.

Eelmisel laupäeval oli päikesepaisteline päev ning ühel hetkel tundus, et Markkuse otsingud saavad uue sisu või lausa lahenduse. Leiti võti, millel politsei andmeil esmase kontrolli järgi puudub seos Markkusega.

Kus on see võti, mis avaks 365 päeva suletud olnud ukse? Otsimist tuleb jätkata. Otsingufondi arvelduskonto number on EE441010220248190225.