Liiga tihti kasutab riik oma ettevõtete majandamisel plaani B, mis reeglina neelab maksumaksjate taskust miljoneid eurosid. Viimane näide on saarte ja mandri vaheline laevaliiklus, mis ähvardab oktoobrist seiskuda, kui riik tagataskust täiendavaid miljoneid välja ei käi.

Peab ikka viimane häda käes olema, et osta ära oma elusügist veetev parvlaev ja seda paari miljoni euro ehk paari „sidruni” jagu kallimalt, kui Vjatšeslav Leedo selle 1997. aastal ostis. Lisaks kulutatud neljale miljonile eurole on tõenäoline, et vaja on rentida veel kaks parvlaeva, mille rendikulu saab olema kokku miljon eurot kuus.

Praamiärimees hõõrub tõenäoliselt käsi ka juba seepärast, et kui riik praamiliiklusega järgmise paari aasta jooksul kõiki rahuldaval viisil hakkama ei saa ning arengut ei näita, on tema tõenäoliselt üks esimesi, kelle poole abi otsiva pilguga taas vaadatakse.

Tänaseks on Leedo öelnud, et endine majandusminister Juhan Parts oleks Regula eest välja käinud ka kümme miljonit eurot, kuna vanarauaks kõlbava jäälõhkuja eest oli ta nõus maksma 50 miljonit eurot. Riigijuhtide võhiklikkust võib pidada naljakaks, kuid kuna need naljad maksab reeglina kinni lihtne maksumaksja, on asi naljast kaugel.

Rahanumber ei paista oluline olema ka Eesti Rahva Muuseumi juhtide seas, kes on valmis tulevasse muuseumi raha matma nii palju, kui sinna vähegi kulub. Palju kära tekitas hiljuti muuseumi köögiseadmete hirmkallis hange, mis tagatipuks suunatud konkreetsele pakkujale. Tasuvusanalüüsist ei ole mõtet rääkidagi, see tehakse alles siis, kui „suured külastajate hordid” Tartu äärelinna hakkavad voorima.

Kõige enam on riik oma saamatust üles näidanud rahvusliku lennukompanii ülevalpidamisel, kui mindi 85 miljoni euro pumpamisel lennufirmasse vastuollu Euroopa Liidu poolt kehtestatud riigiabi reeglitega. Andrus Ansipi valitsus otsustas lükata edasi lennufirma pankrotti, põletades riigi raha, millele Euroopa Liit ühel hetkel lõpu tegi.

Täna tegutseb Estonian Airi asemel kaks firmat, kuhu riik on investeerinud veel üle 72 miljoni euro. Kuna ettevõtete tulemuste kohta info puudub, ei ole täna täit kindlust, et järjekordsed miljonid ettevõttes lihtsalt ära ei põle, selle asemel et riik võtaks lauale arvestatavad alternatiivlahendused.

Heaperemehelik majandamine peaks riigile olema oluline märksõna, paraku see nii ei ole. Hästi majandades on võimalik kokku hoida ning aidata abivajajaid seal, kus täna keerutatakse näppu ja öeldakse, et raha ei ole. Teame, et põllumehed tegutsevad kriisiolukorras ning on palunud valitsuselt täiendavate toetuste maksmist, kuid valitsus-erakonnad ei ole juba mitmendat aastat selle tarbeks eelarvest raha leidnud.

Päästeameti probleeme ilmestab ilmekalt Piirissaarel toimunud põleng, kuhu päästjad jõudsid kohale alles tund ja seitse minutit peale väljakutset. Selle ajaga põles maha kaks eluhoonet, kolmas maja sai tugevalt kahjustada. Meie päästjate võimekus oleks ilmselgelt parem ka taoliste äärmuslikumate juhtumite puhul, kui eelarves oleks piisav hulk vahendeid, mis seda võimaldaks.

Nii näibki, et mõnedel juhtudel nagu laeva- ja lennuliikluse korraldamisel, hirmkalli ERMi rajamiseks jne on riigil raha küllaga. Kui aga abikäe sirutavad välja põllumehed, õpetajad, politseinikud või päästjad, siis algab nutulaul, kuidas riigil raha pole. Paneks õige riigi prioriteedid paika ja alustaks inimeste heaolust ja turvalisusest.

Viimased paar aastat on kagupiiril olnud sündmusterohked. Mõtte- ja kõneainet andis plahvatuslik uudis meie kaitsepolitseiniku kinnivõtmisest kaks aastat tagasi septembris. Alustati piiriala puhastamist.

Kaks aastat tagasi pani president Toomas Hendrik Ilves nurgakivi Piusa kordonihoonele.

Möödunud aasta 17. novembril, mil möödus 25 aastat taasiseseisvunud Eesti piirivalve loomisest, paigaldati Parmu külla Misso valda esimene klaasplastist piiripost numbriga kaks.
Tänavu kevadel avati valitsuse väljasõiduistungiga nüüdisaegne kordon Piusal. Üleeile külastas Piusa kordonit president Toomas Hendrik Ilves.

Suvel oli Võrus võidupüha paraad. Ideaalsed ilmastikutingimused võimaldasid väga erinevate õhusõidukite ülelendu.

Üleeile sai Misso vallas asuv kolmikpunkt, kus ühinevad Eesti, Läti, Venemaa piirid, piiriposti number 1.

„Piiri kaitsvad ametnikud, nagu kõik meie sisejulgeoleku eest seisvad inimesed, väärivad parimat võimalikku väljaõpet, varustust ja tööle väärilist tasu. Nad on professionaalid, kes teevad oma tööd hästi ja kelle najale toetub Eesti siseturvalisus. Nemad omakorda peavad olema kindlad, et riik hindab neid,” ütles president Toomas Hendrik Ilves üleeile pärast piiriposti paigaldamist.

Presidendi sõnul peavad piirid pidama neid, kes pole Euroopa Liidu riikidesse oodatud, kes loodavad kurjasti ära kasutada Schengeni viisavabadusega kaasnevaid mugavusi ning kes tulevad lihtsalt paremat elu otsima.

Teisalt on aga meie välispiir väravaks neile, kes põgenevad sõja ja vägivalla eest Põhja-Aafrikast Lähis-Itta ulatuvalt ebastabiilsuse kaarelt.

Kokku paigaldatakse idapiirile üle 700 piiriposti ja peatselt saavad kõik 2750 millimeetri kõrgused, millest jääb maa peale 2000 millimeetrit, klaasplastist piiritulbad paigaldatud. Postide läbimõõt on 250 millimeetrit.

Varasemalt oli kagupiiril (kontrolljoonel) sama sündmusterohke veerand sajandit tagasi, mil piirivalvurid elasid soojakutes ja piiri valvamiseks tuli varustus ise osta. Samas oli see aeg, mil piirivalvurid said idapoolsetelt kolleegidelt tõeliselt tõhusat sääsetõrjevahendit.