ARVAMUS

Õhtuti on Võrus palju pimedaid aknaid. Tegelikult pole neid maalgi vähe. Kunagistes majandikeskustes ei takista muinsuskaitseamet tühjalt seisvate kortermajade lammutamist ja vähemalt Võrumaal leiavad kunagised talusüdamed omale jõukad suvekoduigatsejad üsna kiiresti. See, mis põllumajandusest alles jäänud, ei vaja enam tuhandeid töökäsi ja noored otsivad tööd mujalt. Linnas on asi keerulisem. Kui Kiviõlis või Kohtla-Järvel võib raha olemasolu korral omaaegsed stalinismi- või sotsialismiaegsed rohkelt tiražeeritud elamukvartalid kahjutundeta kokku lükata, siis Võrus on tihtipeale tegu ajaloolise pärandiga.

Kas oli Võru puulinna terveksjäämise põhjuseks teise maailmasõja lõpujärgus see, et muidu nii põletamishimulisi saksa sõdureid hoidsid tagasi siitkaudu Peipsi äärest taganevad piirikaitserügementide eestlased või ei pommitanud venelased eriti usinalt sõjaliselt vähetähtsat linna, teades tema militaarset tulevikku, aga terveks see jäi ja Eesti taasiseseisvumise järel võeti see, mis kesklinnast alles, muinsuskaitse alla. Praeguseks väheneb erinevalt Tallinnast ja sarnaselt kõigile teistele linnadele siin elanike arv ja järjest rohkem on pimedaid aknaid. Muinsuskaitse valvsa pilgu all on renoveerimine enamasti kallim kui uue ehitus. Kui pole töökohti, pole vaja ka elamispindu. Kas tõesti jääb loota vaid suvituskortereid noolivatele soomlastele ja üksikutele Võruga seotud keskklassi venelastele?

Praegu kogub eurotoetuste toel hoogu hooldekodude ehitus. Huvitav, et pole leitud võimalust renoveerida mõni vana puitkvartal ja asustada see kõikvõimalike hooldusteenuste vajajatega. Nii saaksime lahendada, tõsi küll, suuremate kulude ja kooskõlastamise hinnaga kaks väga päevakajalist probleemi ühe pingutusega. Samas on vaeva väärt nii vanurid kui ka Võru ainulaadne puitarhitektuur. Otsustamisega ei saa kaua venitada, sest pimedate akende taga kõik laguneb ja mingil ajal kaotame kõik selle, mida muinsuskaitsjad praegu justkui säilitavad.

Meie elu muutub järjest kallimaks ja järjest sagedamini tuletatakse meile meelde, kuidas raha järjest rohkem kätte jääb. Huvitav oleks lõpuks teada, mis raha see on, kui hinnad on vähemalt Võrumaal oluliselt nobedamad tõusma kui paigaltammuvad palgad. Kõige rohkem rikub tuju poeskäik ja klienditulva naudivad Võru toidupoed vaid pensionipäevadel ja Humana ehk ka siis, kui saabub „uus” kaup. Kummaliselt käitub riik, kes, olles juba ette plaaninud oma ametnike palgatõusud, punnib üles kütuse- ja elektriaktsiise, andes alamatele märku, et ta ei saa jagu „ahnetest kaupmeestest”. Asjaolu, et justiitsministeerium julgeb välja tulla elatisrahade vähendamise ettepanekuga, et vaadatavaim uudistesaade õpetab teist Eestit poe tagant prügikastist toitu otsima ja meedia promob taaskasutust, pole tegelikult üldse naljakas. Riigifirmadest, mis justkui kuuluksid rahvale, on osatud teha justkui maksuameti filiaalid, mis kutsutud „omanikku” viimast võtma. Usutavasti taipab terasem lugeja, kellest jutt ning oskab märgata, kelle kõrvad paistavad Eesti euroalast oluliselt kiirema inflatsiooni taga.

Eri ametkonnad opereerivad erinevate andmetega, kuid inimesele on selge, et hinnatõus on Eestis kiirem kui Lätis või Soomes. Huvitav, et naabrid saavad ja meie riigike pole isegi matkimisvõimeline … Seal on esmatarbekaupadele osatud käibemaksuerisusi tekitada. Meil suudeti küll omal ajal ajutiselt päeva pealt käibemaksu tõsta ja unustadagi see kriisiaegseks. Pentsik on ketipoodide ja igasugu eurodirektiivide esmaeelistamise ajal kuulda äkki jutte sellest, et Eesti on väike turg. Kus on loogika, kui kõiges muus oleme üks suur Euroopa Liit?

Riigikogu valimised on tulekul ja väga oodatud on poliitiline jõud, mis ei peaks eestlast kõige odavamaks eurooplaseks. Aeg oleks mõista, et riik võib tõeliselt väärtuslikest inimestest (erialaspetsialistidest maksumaksjad) lihtsalt tühjaks joosta. Aeg oleks arvestada eestlase eripäraga jalgadega hääletada. Praegune tee viib mugavuspoliitikute tasuta ühistranspordiga vanadekodu-riiki, mida pole üksi eestlane Balti ketis tahtnud. Hinnad ja sissetulekud on ühe vorsti kaks otsa. Miskipärast tööl ja poes see täna nii ei paista.