Elurikkuse edendamine ja linnade rohelise infrastruktuuri parendamine toetab inimeste heaolu, ent arvestada tuleb ka puukidega. Samas pakuvad linnade hajusalt paiknevad, eriti niitmata, haljasalad puukidele sobivaid elutingimusi, soodustades nende kohanemist ja püsimist linnalooduses, selgus Tervise Arengu Instituudi (TAI) käesoleval kevadel läbi viidud linnapuukide uuringust.

Puukidele soodsad elutingimused on soodsad ka nende levitatavatele haigustekitajatele ja haigusi edasi kandvatele loomadele, kelleks on näiteks närilised.

Linnapuukide uuringu raames viisid käesoleva aasta 24. aprillist 8. juunini TAI nakkushaiguste uuringute osakonna teadurid läbi puugikorje Eesti linnade rohealadelt. Sel ajavahemikul jõuti uuringu tegemiseks läbi käia kõik 47 Eesti linna. Kokku uuriti puukide suhtes üle 56 450 ruutmeetri rohealasid, kust koguti kokku 2830 puuki. Puuke leiti peaaegu igast valitud paigast. Puukide arvukus kõigi avalike rohealade 100 m2 kohta varieerus 0-st kuni 27-ni, kuid enamikus kohtades jäi puukide arvukus siiski alla 5 puugi 100 m2 kohta.

Puukide levimus linnade rohealadel

Kõige rohkem puuke linnakeskkonnas võib leida hooldamata ja niitmata rohealadelt. Seal, kus rohi on tihedalt ja madalalt niidetud, on puuke vähem või ei leidu üldse.

Puugirikkad kohad, kus korjatud puukide arvukus ületas 10 puuki 100 m2 kohta, paiknesid peamiselt terviseradadel, kuid ka vähemhooldatud ning rikkaliku põõsastikuga parkides. „Minimaalne sekkumine, avarus ning looduslik mitmekesisus on loonud puukide kõrgeks arvukuseks ideaalsed tingimused. Lisaks soodustab niitmisest keeldumine teepeenarde kinnikasvamist, mis taastab küll rohurinde liigirikkuse, kuid annab ka varju loomadele, soodustades nende populatsioonide arvukuse kasvu,“ selgitas TAI nakkushaiguste uuringute osakonna teadur Maria Vikentjeva.

Kõige puugirikkamaks kohaks osutusid minimaalse hoolduse ja inimese sekkumisega Valga Priimetsa terviserajad (26,63 puuki 100 m² kohta). Sealsed rajad on kitsamapoolsed ning peamiselt tallatud, mitte eritehnikaga rajatud ega pinnakatematerjaliga kaetud. Need tingimused on loonud puukidele soodsa elukeskkonna.

Viimasel ajal populaarsust koguv vabaõhu spordiala – kettagolf – on toonud kaasa rohealade aktiivse kasutuse, kuid sellega suureneb ka puugihammustuse saamise oht. Näiteks Võhma kettagolfi alal asuvad nii mänguala kui ka väike terviserada. Kettagolfi osa, mis asub avatud alal, on enam-vähem hooldatud ala, kuigi selles osas, mis ulatub metsa sisse ning hõlmab ka terviserada, oli puukide arvukus peaaegu kahekordne (vastavalt 11,3 vs. 19,3 puuki 100 m² kohta).

Enamikul juhtudest olid Eesti linnade rohealad siiski hästi hooldatud ning puugiohtu esines neis vaid vähesel määral. Väga vähese puugiarvukusega kohad olid valdavalt hästi hooldatud, rohi oli tihedalt ning madalalt niidetud, maapind oli kuiv, põõsastikke oli mõni üksik või puudusid need üldse. Parimaks näiteks oli Kilingi-Nõmme Kesklinna ja Haapsalu linnuse pargid, kus korjamise käigus ei leitud ühtegi puuki.

Edendades linnades elurikkust, tuleb endiselt pakkuda inimestele piisavalt ka hästi hooldatud rohealasid, kus võimalus puugiga kohtuda on väike. Kindlasti peab ka linnas arvestama sellega, et kui astud nö rajalt kõrvale, niitmata alale, siis puugihammustuse saamise oht on kordades suurem. 

„Kui inimesed ka ise jälgivad seda, kus nad liiguvad, on puugiohtu võimalik ka linnas vältida,“ ütles Vikentjeva ning tõi selle näiteks Kuressaare linnuse ümbruse. Linnuse ümber asuv park oli hästi hooldatud, avatud, teedega ümbritsetud ning vähese varjuga ala, mistõttu puukide arvukus seal oli väga madal. Samas vastaspoolel asuv haljasala, mille kaudu inimesed „lõikavad“ tee parki jõudmiseks, oli vastupidi suure puukide arvukusega.

Haigustekitajad linnapuukidel

Linnatingimustes elutsevatel puukidel tuvastati samu haigustekitajaid, mida on varem leitud Eesti looduslikes tingimustes elavatel puukidel.

Haigustekitajate uuringu valimisse kvalifitseerus 1931 puuki (ühest kohast leiti üle 50 puugi), keda analüüsiti puukentsefaliidiviiruse, Lyme’i tõve, inimese anaplasmoosi, neoerlihhioosi, taastuvate palavike rühma Borrelia ning puukriketsiooside tekitajate suhtes.

Uuringu tulemused näitavad puukidega ülekantavate haigusetekitajate märkimisväärset esinemissageduse suurenemist viimase viie aasta jooksul ning tuvastatud nakatumis-potentsiaaliga haigusetekitajate mitmekesisust. Keskmiselt osutus 69,4% linnaaladelt kogutud puukidest positiivseks vähemalt ühe haigustekitaja suhtes. Kõige levinumaks osutusid riketsioosi põhjustajad (keskmiselt 39,0%-l puukidest) ning Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi põhjustajad (keskmiselt 33,4%-l puukidest). Inimese anaplasmoosi põhjustavat bakterit Anaplasma phagocytophilum tuvastati keskmiselt 15,3%-l puukidest, neoerlihhioosi tekitajat Neoehrlichia mikurensis 11,7%-l, Borrelia miyamotoi haiguse põhjustajat 3,0%-l ning puukentsefaliidiviiruse olemasolu tuvastati 1,6%-l puukidest.

Suurim nakatunud puukide osakaal avalikest kohtadest oli Rakvere Tammiku matkarajal (84,2%) ning kõige väiksem Pärnu linnas (51,8%).

Linnapuukide uuringu kokkuvõtteks võib öelda, et ka linnatingimustes on olemas oht saada puugihammustus ning iga aastaga suureneb oht nakatuda mõnda puukidega levivasse haigusesse. Ka linnas elutsevad puugid võivad edasi kanda mitmeid haigustekitajad, ohustades inimesi mitme nakkusega ühest puugihammustusest. Seetõttu tasuks meeles pidada, et ka linnatingimustes tuleks järgida ennetusmeetmeid puugihammustuse vältimiseks ning seega ka nakkuse saamise riski vähendamiseks.