Misso vallas Pruntova külas asuv Vip-Mööbel on 2005. aastal asutatud perefirma, mis on välja kasvanud juba möödunud sajandi lõpus mööblivalmistamisega alustanud Kaupa talust. Praegu toodetakse peamiselt täispuidust elutoamööblit, aga ka aiamööblit. Hetkel on ettevõtte palgalehel kuus põhitöötajat ja kaks praktikanti. Spetsialiseeritud tööjõudu piirkonnast eriti võtta ei ole ja tööks vajalikud teadmised ning oskused antaksegi inimestele kohapeal.

Eestimaal Vip-Mööbli toodangut ei leia

Vip-Mööbli toodang on stiililt rootsi klassikaline mööbel ja nende tooteid tellitaksegi ühe Rootsi firma kataloogi järgi. Vip-Mööbli ühe omaniku Kalle Kaubi sõnul on nende unistuseks saada ka endale päris oma tootekataloog. Praegu on ettevõttel kaks peamist partnerit, üks Rootsis ja teine Soomes. Väike osa toodangust müüakse ühele Eesti firmale, kuid ka sealt läheb see edasi ekspordiks ja Eestisse ei jää kaunist puitmööblist midagi. Tellijad on seni leitud oma tuttavate kaudu. Hiljuti sai käidud ka Saksamaa messil, kuid sakslased pidasid esitletud mööblit liiga kalliks.

Tellimismahud vähenenud peaaegu poole võrra

Eve Kaubi hinnangul läheb mööblitööstusel praegu raskelt nii siin- kui sealpool piiri. Maksud, elekter, tooraine kallineb, aga tarbija jääb üha vaesemaks. Kauplustes hinnad aina tõusevad ja töölised vajavad äraelamiseks kõrgemat palka. Hetkel on Vip-Mööblit tabanud tagasilöögid mõlemal põhjamaisel turul.

„Varem olid rootslaste tellitud kogused poole suuremad ja kui soomlased tellisid varem 500-600 tooli, siis nüüd ainult 300 ringis,” täpsustab Kalle Kaup. Kasumlike turgude osakaal on vähenenud. „Odavama töö järgi on nõudlus täiesti olemas, aga sellega ei teeni,” selgitab Eve Kaup hetkeolukorda. Suurte tööstuslike robotitega valmistatava toodanguga on väikesel firmal raske hinnas konkureerida.

Lõpetamise kavatsused puuduvad

Vaatamata kõigele on nii ema Eve kui ka poeg Kalle veendunud, et nad suudavad tootmise säilitada. Viis aastat peab jätkama juba PRIAst saadud toetuste pärast. Kalle usub, et nii kaua, kuni keegi suurtellijatest tasumata ei jäta või firmat pahatahtlikult pankrotti ei lase, ei tohiks probleeme tekkida. Seni pole õnneks maksmatajätmistega suuremat kahju tekitatud. Pisemaid kaotusi on ikka olnud. Eve lisab, et raharinglus on hetkel aeglane ja see paneb mõtlema, kuidas palgad, maksud ja liisingud makstud saavad: „Töölisele peab palka maksma ja siis saab vaadata, kas endale ka jääb.” Kui kõik saadaolev raha kätte tuleks, siis poleks veel väga vigagi.

Jätkamise soovi toetab ka perepoja sügavam huvi valdkonna vastu. Kooli valikki sai sellest lähtudes tehtud ja mindud õppima kutsehariduskeskusesse puidutöötlemise tehnoloogia eriala. Talus mööbli valmistamise ideeni viis sundolukord. Ema-isa tegelesid enne seda kodus karjakasvatusega ja töötasid ka kohalikus kaupluses. Pood müüdi 1990. aastatel maha ja kui piimarahasid mingil ajal enam kätte ei saadud, lõpetati ka piimatootmine. Nüüd oli vaja välja mõelda uus tegevus, millega elatist teenima hakata. Talus olid olemas vabad hooned ja Kallel mööblivalmistamise oskused. Loomade müügi raha eest osteti esimesed tööpingid ja nii lükatigi äri käima. Esialgu oli perel mõte luua töökohad ainult endile.

„Algul saigi kõik oma perega tehtud,” meenutab Kalle. Valmistati aiamööblit ja eksporditi Soome. Siis sai kirjutatud projekt PRIA-le, mis heaks kiideti ning mille toel ehitati 2010. aastal uus hoone ja osteti kaasaegsed seadmed. Hoone läks maksma kolm miljonit krooni ja seadmed teine sama palju. „PRIA andis sellest ainult poole, aga meil on väikeste kasumitega kolme miljonit tagasi teenida väga raske,” tõdeb Eve.

Kalle on veidi optimistlikum ja usub, et viie aastaga peaks selle tasa teenima. Tänu uutele seadmetele ongi Vip-Mööbel hetkel tööd saanud. Võeti vastu selliseid tellimusi, milles käsitööga ei oleks hinnas suudetud konkureerida. Nüüd tehakse oma pingi peal töid, mida varem osteti sisse. Praegu tegeleb Kalle uuele kallile pingile oma toote väljamõtlemisega, et see ennast kiiremini ära tasuks.

Piiriäärse ettevõtluse raskused ja eelised

Kalle hinnangul on kõige tugevamaks piiriäärse asukoha miinuseks suuremad transpordikulud. Valmistoodangu saatmine tarbijale on oluliselt kallim. Kuigi toormaterjal tuleb kohapealt, tuuakse värvid ja muud abivahendid Tartust. Eve lisab, et vanasti olid ka elektrikatkestused suureks probleemiks. Õnneks on selles osas olukord paranenud ja nüüd pikki pause eriti ei ole. „Vanasti sai küllalt töölisi koju saadetud ja kui tähtajad kukkusid, tuli linnas tuttavate juures tööd tegemas käia,” meenutab Kalle.

Asukoha eelisena toob Eve välja tootmishoonete paiknemise keset metsi, kus ei häiri ühtegi naabrit. Hooned asuvad kodu juures ja seega ei ole vargaid karta. Ka ruumide kütmine on kodu juures lihtsam.

Kalle ise käib aga tööle linnast. „Laste pärast on eelistatum elada linnas. Maal oleks väga raske just transporti korraldada. Siit peab viima lapsi mitme kilomeetri kaugusele, kas Misso või Vastseliina kooli,” põhjendab Kalle elukoha valiku otsust. Ta on veendunud, et endal on lihtsam liikuda kui lastel.

Kalle soovitab kõigil, kellel on laienemise soovid, enne korralikult läbi mõelda, kas ikka tahad suureks saada või mitte: „Kui võtad tööd juurde, suurenevad mahud ja kasvab ka vajadus tööjõu järele ja see lisab omakorda uusi kohustusi.”

Eve on veelgi ettevaatlikum ja soovitab suurt firmat mitte teha, sest iialgi ei tea, millal tellija ära kukub. Kui tellijat enam pole, tekivad Eve sõnul kohe probleemid, et mida teha töötajatega.