Meedias ja omakeskis on palju räägitud lähisuhtevägivallast, kus mehe karmi käe all on kannatajaks naispool.

Targu on puudutamata jäetud julm peks, mida saavad oma pisikestel kehadel tunda väikesed lapsed. Emade ja isade ihuvili jätab tihti rääkimata oma kurvad lood, kus ema või isa pilk vihast loomastus ja järgnev ihunuhtlus lõppes veriste jälgedega pisikesel kehal. Kas ikka veel kehtib sovetiaegne hüüdlause: kes peksab, see armastab?

Pisitillukese nuhtlemine

Tutvun 37aastase heledapäise ja alati naeratava Liisiga (nimi muudetud) aasta tagasi kevadisel päeval Lõuna-Eesti linnas ja me kumbki ei oska esialgu üksteisest midagi erilist arvata, inimesed nagu inimesed ikka! Jääme edaspidi mõtteid vahetama ning aasta pärast meie tutvust avaldab Liis, et tema ema on tema lapsepõlvest peale oma rasketel kätel käia lasknud. „Tundsin end kogu aeg väga süüdi. Olin vaid kaheaastane, kui ema mind kõvasti peksma hakkas. Arvan, et ta võis minus näha mu bioloogilist isa, kes meid maha jättis,” sõnab naine vestluse käigus vaikselt, justkui edasi end süüdi tundes. Pere ainukese lapsena sai ta kogu nuhtluse enda peale ning kohati jätsid ema ägedushood väga julmi jälgi. „Siiani on mul arm põlve peal, kuhu vööpandla ots sisse jäi peksmise ajal. Olin saanud koolis kolme,” meenutab Liis toimunut.

Ta kirjeldab, kuidas ei saanud koolipingis normaalselt istuda, sest istmik oli vermele pekstud. Kuidagimoodi niheledes õnnestus koolitunnid mööda saata, kuid mälestus sellest on siiani elavalt alles. Häbi, valu, alandus. Ja õhku rippuma jäänud küsimus: milleks seda kõike vaja oli?

Palun logi esmalt sisse

Digilehe lugemisõigusega saab ligipääsu portaalidele vorumaateataja.ee ja digileht.vorumaateataja.ee, mis sisaldavad kõiki artikleid, kaastundeavaldusi, kuulutusi ja reklaame. Lugemisõiguse saab vormistada SIIT.