Menu

Ettevõtlik Kanepi vald: Teravad maitseelamused Sikahansilt

Sigmar ja Aivar Saag on veendunud, et võsakääride ost oli investeering tõusva kasumiga ärisse ja tasub end ära. Foto: ERAKOGUVõru- ja Põlvamaa piiril asuvas Sikahansi talus alustati põllupidamisega 1990. aastate alguses reformi käigus tagastatud ligi 30 hektaril maal.

Praeguseks on haritavat põldu juba 300 hektarit, millest ühte kolmandikku renditakse. Põhiosa maast on teravilja ja rapsi all. Kolmel hektaril kasvatatakse mädarõigast ja 0,2 hektaril küüslauku.


Pooljuhuslikult köögiviljakasvatajaks


Esimene samm köögiviljakasvatuseks sai tehtud planeerimatult ja pooljuhuslikult, kui paarkümmend aastat tagasi tõid rootslased nende külla kasutatud põllutehnikat ning mädarõikajuuri. Välismaalaste ärimudel oli üles ehitatud selliselt, et nad toovad Eestisse tehnika ja taimse algmaterjali, mille eestlased saagiküpseks kasvatavad ning seejärel ostetakse meie põllumehelt saak kokku. Viimane lüli ahelast jäi aga teostamata. Kuna Eestis sel ajal veel keegi maitseköögivilja vastu erilist huvi ei tundnud, siis seitsmest mädarõikakasvatusega alustanud talust kuus loobusid ja tegevust jätkas ainult Sikahansi. Taluperemees Aivar Saag ja tema poeg Sigmar Saag on hetkel väga rahul, et rasked ajad suudeti siiski üle elada ning käegalöömist ei tulnud. Esimestel aastatel jäädi ellu tänu tehingutele Sagroga. Turustabiilsuse tõi alles koostööleping Põltsamaa Felixiga.Sigmar ja Aivar Saag: „Eestlased on meie toodetud mädarõikasegud väga hästi vastu võtnud.”  Foto: TAIMI PLADO


Ise toodangut väärindades on kasum poole suurem


Vaatamata kindla turustuskanali tekkimisele, ei piirdutud Sikahansil ainult köögivilja kasvatamisega, vaid hakati otsima ideid toodangu väärindamiseks kohapeal. „Ise mädarõikast segusid valmistades on kasum poole suurem, kui juurikaid Felixisse müües,” kinnitab peremees.
Praeguseks on Sikahansi mädarõikasegud tuntust kogunud ja nõutud üle Eesti. „Tuntuse ja usalduse tekkimisel on palju abi olnud „Rohelisema märgi”* kasutamise õiguse saamisest,” peab Aivar oluliseks märkida. Peamisteks turgudeks on Tartu ja Tallinn. Võrumaa poodidest kahjuks nende toodet osta ei saa.


Kallim, aga maitselt tugevam


Perepoja Sigmari sõnul ongi turustamisprobleemid kõige keerulisemad. Väikeste kogustena transportimine sööb suure osa kasumist, aga vahendajaid kasutades läheb müügihind kõrgeks. Võrreldes Poola analoogtootega on Sikahansi mädarõigas niigi kallim. Hinnaerinevus on aga igati õigutatud, sest kohalikus tootes ei ole säilitusaineid ja maitse on oluliselt tugevam. „Kui Poola toodet saab kasutada kasvõi leivakattena, siis meie oma võib silmist vee välja võtta ja õhku ahmima panna,” kinnitab Aivar.


Praegu valmistatakse kolme erineva koostisega segu: klassikalist, küüslauguga ja astelpajumahlaga. „Suuremaks ei ole mõtet sortimenti ajada, sest siis läheb asi masinate ümberhäälestamise tõttu keeruliseks,” selgitab Sigmar. Toote omahinda on võimaldanud suhteliselt madalal hoida peremehe enda insenerimõtlemine. Tööstuslikult valmistatud purustatud mädarõika purki panemise masina eest küsiti omal ajal 130 000 krooni. Aivar Saag mõtles aga lahenduse ise välja, tegi joonised ja lasi sõbral Rein Arrasel seadeldise valmis ehitada. Nii saadi masin kätte ilma laenu võtmata umbes 3000 krooniga.


Investeering tõusva kasumiga ärisse


Eelmise aasta ühe suurema investeeringu, 8300 eurot maksnud võsakääride ostmise tingis Aivar Saagi hinnangul mitu vajadust. Kuna PRIA arvestab võsastunud alad toetusalusest maast välja, siis on vaja endal pidevalt kraave puhastada. Samas annab masin võimaluse ka lisateenistuseks. Paljud katlamajad on läinud üle hakkpuidule ja see on toonud kaasa biokütuse hinnatõusu. Praegu on hakkpuidu müügihind seitse eurot kuupmeetri eest, kuid Saag usub, et hinnad tõusevad veelgi. Varasematel aastatel sai võsalõikamisteenus sisse ostetud ja siis jäi endale kasumiks ainult kaheksa krooni kuupmeetrilt.


„Väheoluline ei ole ka asjaolu, et võsakäärid teevad ära kuue-seitsme inimese töö ja kuna tööjõukulud on väga kõrged, siis on otstarbekam investeerida tehnikasse,” lisab Sigmar.
Praegu vajatakse Sikahansil igas kuus lisatööjõudu ühe nädala jagu, kui puhastatakse Felixi tellimuse täitmiseks juurikaid.


Äraelamise tagab õnnestunud nišitoote leidmine


Aivar Saagi sõnul on nende pere üks vähestest Närapää külas, kus noored on oma äri ja elu sidunud maaga. Ülejäänud majapidamistes elavad vanad inimesed. „Eks need majad tulevikus suvilateks jäävad,” arvab Sigmar. Kumbki ei oska välja pakkuda lahendusi, mis võiks noori maale jääma motiveerida. „Oma ettevõttega alustamine on raske ja väiketalunikul on suurega konkureerimine võimatu,” kinnitab Aivar. Vaja on leida nišitoode. Sikahansi noored on selle mädarõikakasvatuse näol leidnud. „Praegu elab mädarõikakasvatusega ära ja usun, et ka tulevikus,” on Sigmar positiivselt meelestatud.


Valla parimaks toetuseks ettevõtlusele oleks meeste arvates teede korrashoidmine. Praegu on nii, et põllu peal on parem sõita kui külavaheteedel.

* Põlvamaal toodetud kvaliteetsetele toodetele antakse õigus kasutada tähist „Rohelisem märk”. Tarbija jaoks on märk tootel kinnituseks, et toode on piirkondliku päritoluga, kõrge kvaliteediga, looduslikest materjalidest valmistatud või keskkonnasõbralikult toodetud.

LOE VEEL

LOE VEEL

20 PÄEVA ENIMLOETUD