KALAD JA VÄHID • Enno Kontse on karpkalakasvatusega tegelenud juba kümme aastat. Võrumaa Teataja käis Ennol külas, et uurida tänavust kalasaaki. Mees oli möödunud nädalal oma kalad tiigist välja võtnud. Ennol on kümme tiiki, milles leidub kalu.

Esimene Eesti kalakasvatus

Kohas, kus Enno elab, oli esimene Eesti kalakasvatus 1895. aastal. Tollal oli selle kalakasvatuse omanik Vana-Antsla mõisa omanik. Tiigid rajati siis hobuste abil. Kui mõis likvideeriti, tuli sinna õppebaas. Ka Enno ise on seal alguses praktikal olnud. Mingil hetkel ei olnud seal ühtegi kala ja tiigid kasvasid kinni. Enno töötas Kuldres ja seal oli üle 100 hektari veekogusid. Tollane põllumajandusminister Männik tutvus Antslaga. Enno oli temaga kaasas. Minister arvas, et asi olevat käest ära läinud, vestles seejärel Antsla sovhoosi direktoriga, misjärel saadi kokkuleppele. Kalakasvatus anti Kuldrele ja Urvastele majandada. Algust tehti kolme-nelja tiigiga ja pooled tiigid jäid puutumata.

„Koos minu majaga oli siis võimalik erastada 50 hektarit maad. Oli küll probleeme, aga asi lahenes,” ütleb Enno ja lisab, et võttis kasutusele ka ülejäänud tiigid. Praegu on need tiigid valitsetavad ja korras.

Forell ja karpkala

„Forelli kasvatan suhteliselt vähe. Ta on lihasööja kala ja tema toitu tuuakse sisse Hollandist. Selle sööda hind on umbes poolteist eurot kilogrammi kohta,” ütleb Enno ja lisab, et forelli hind, võrreldes karpkalaga, on tagasihoidlik. Näiteks maksab viimane kaks ja pool eurot, aga poes üle viie euro. „Karpkala kasvatan ise. Majanduslikult ei ole mõtet forelli kasvatada, lisaks sellele on forell veel ka õrn kala,” lausub Enno. Nimelt hukkuvat väljavõtmisel palju forelle. Viimane ei ole ise võimeline marja välja laskma ja kalakasvataja peab seda marja „välja lüpsma”.

Karpkala sugukond on lai. „Mul valget tamuuri ei ole. See kala pidi olema hea rohusööja ja tiigi korras hoidma. Selle maimu hind on kaks ja pool eurot,” lausub Enno. Karpkala on kahte sorti. Viimasel ajal on kuskil Saksamaa kandis sorti arendatud. „Pea on pisem ja keha paksem. Kas sellel ka eraldi nimi on, ei oska ütelda,” tunnistab Enno.

Haigusvaba kala

Haiguste sissetoomine on nobe. „Mul on absoluutselt haigusvaba kala,” tunnistab Enno. Kaks-kolm aastat tagasi, kui veetemperatuur tõusis suvel üle 25 kraadi, oli probleeme, sest forell seda ei talu. „Mul on allika baasil vesi, seega on vesi üsna jahe,” sõnab Enno.

Hooldamine on kulukas ettevõtmine. Praktiliselt üle kahe nädala peab heina niitma. Abilisi kalakasvatamisel ei ole, ainult väljavõtmise ajal. Kalakasvatajaid on üpris palju, kuid neil kõigil ei ole võimalik kalu kodu lähedal hoida.

Kõik kalad väljas

Enno on sellel aastal kõik kalad välja võtnud. Väljavõtmise ajal kalu kaaluda ei saa, need pannakse basseini ja kogus selgub hiljem. „Ütleksin, et saak oli keskmine,” tunnistab Enno. Karpkala on soojaveekala, aga suvi oli jahe. Enno arvab, et saak võib jääda 600-700 kilogrammi ringi.

Ühe hektari valitseva veekogu puhul on soovitav vette lasta 1000-2000 karpkala maimu. „Mina ei ole üle 1000 pannud,” tunnistab Enno. Loomulik kadu on üsna suur – 25-28 protsenti. Palju on ka kahjureid. Kunagi pani Enno oma tiikidele isegi tara ümber. Saarmate rünnak olevat ootamatu.
Teine „haigus” on kalakurg. Selle puhul aed ei aita. „Ühel kurel kukkus kord karpkala noka vahelt. Kaalusin ja see oli kuskil 600-700 grammi,” räägib Enno.

Forelli ei ole Enno üle 300 maimu vette pannud. „Sel aastal tõin neid Karilatsist kaalu järgi. Kadu oli suur. Ühes tiigis võib olla ka ahvenat, kuna nägin ühte ahvenat, kellel oli forellimaim suus,” ütleb Enno.

Pärast toredat vestlust näitas Enno mulle oma tiike, milles vesi, ja neid, millest olid kalad välja lastud. Saime ka natuke külakosti – karpkalu, mis imehästi maitsesid.

Põlva–Valga–Võru regiooni vee-elustiku spetsialist Merle Palk räägib vähipüügist:

„Võru maakonnas on jõevähipüük keelatud Mustjões ja selle lisajõgedes. Põlva maakonnas on jõevähipüük keelatud Leevi jões ja Ahja jões. Püüda ei tohi vähke, kelle pikkus otsaorgi tipust laka lõpuni (lakakarvakesi arvestamata) on väiksem kui 11 cm.

Vähipüük oli 2012. aastal lubatud piiratud määral kõikides maakondades augustikuus.
Vähipüügivahenditega püügiks on vajalik taotleda kalastuskaart. Ühele isikule antakse ühe maakonna piires kalastuskaart kokku kuni viie vähipüügivahendiga püügiks kuni kolmeks ööpäevaks. Samas võib ühele isikule anda kalastuskaardi kokku kuni viie vähipüügivahendiga püügiks kuni kolmeks ööpäevaks korraga mitmesse maakonda.

2011. aastaga on vähipüügilubade piirarvud paljudes maakondades oluliselt suuremad. Piirarve saab näha Riigi Teatajas (www.riigiteataja.ee/akt/124112011007). Kalainfosüsteemi andmetel anti 2012. aastal Põlva–Valga–Võru regioonis välja 46 vähipüügiluba (v.a kehtetud), 2011. aastal oli vastav arv 83. Sel aastal laekus püügiandmeid 26 taotluse kohta. Esitatud aruannete andmetel püüti 2012. aastal mõõdulisi vähke kokku 823, alamõõdulisi 955. Esines aruandeid, kus ei olnud ühtegi püüki registreeritud, suurima püügiga aruanne oli vastavalt 187 alamõõdulist ja 128 mõõdulist. 2011. aastal esitati püügiandmeid 33 taotluse kohta, alamõõdulisi saadi 258, mõõdulisi 273.”