Varastatud aastavahetus

Võru linna otsus loobuda tänavu aastavahetuse ilutulestiku korraldamisest mõjub kentsakana olukorras, kus linna juhid määrasid oma erakonnakaaslastele linna hallatavate ettevõtete nõukogudes kopsakad tasud.

Ühelt poolt on Võru linna otsus tänavu ilutulestikust loobuda täiesti arusaadav. Vaatamata ASi Võru Soojus müügile pole lihtsate inimeste olukord paranenud, vaid vastupidi, inimesed elavad kehvemini kui masuajal. Elatustaseme languse on põhjustanud kiire hinnatõus, sest ajal, kui toiduainete hinnad on kohati mitmekordistunud ning küte ja elekter poole võrra kallinenud, pole sissetulekud kerkinud. Arvete maksmiseks ja laste toitmiseks on paljudes peredes tulnud vastu võtta raske otsus välismaale tööle mineku osas, mis toob omakorda kaasa lõhenenud perekonnad ja probleemid laste kasvatamisega. Pärast Stalini aja koledusi pole nii hullu aega kui praegu Eesti ja eestlaste jaoks olnud viimase mitme aastakümne jooksul. Nõukogude aja lõpus omariikluse taastamisega kaasnenud eufooria ja optimism on asendunud musta masendusega, mille lõppu ei näi kusagilt paistvat. On selge, et sellises olukorras maksumaksja raha taevasse lennutamine mõjub kuidagi kohatult.

Teisest küljest peaks linnavõim olema oma otsustes järjekindel. Kui juba kokkuhoid ja kärped, siis olgu need täielikud, aga mitte nii, et kärbime tervele linnarahvale, ligi 14 000 elanikule mõeldud ilutulestiku, aga samal ajal tekitame oma sõpradele hästi tasustatud ametikohad, kulutades selleks kordades suurema summa. Aastavahetus oleks justkui varastatud. Otsus ilutulestikust loobumiseks mõjub nõnda samamoodi kui Võru linna otsus astuda välja omavalitsusliidust ja loobuda Väimelasse rajatava puidutöötlemise kompetentsikeskuse toetamisest. Kui teistpidi arvutada, siis teeb sõprade soojadele ametikohtadele kulutatav summa välja enam-vähem samapalju kui kuluks ilutulestikule, omavalitsusliidu liikmemaksuks ja kompetentsikeskuse toetuseks. Uueks aastaks Võru linnale rohkemat avalike huvidega arvestamist!