Pärast ajaloolise Katariina allee kordategemist ja eilset pidulikku avamist võib öelda, et Võru linnast hakkab lõpuks asja saama. Teadaolevalt pole Võru linnaruumi heaks viimase 100 aasta jooksul mitte kunagi nii palju tehtud kui viimase paari aasta jooksul.

Vestlustes linnaelanike ja otsustajatega on märgata, et Võru inimestel on hakanud taas sära silmadesse tulema. Võru pole enam kaugeltki see depressiivne Lõuna-Eesti väikelinn, milliseks teda võis veel mõned aastad tagasi pidada ja kust inimesed kabuhirmus põgenesid. Võru linna elanike arv on vähemalt linnavalitsuse andmetel jäänud samaks, mis tähendab, et suur lahkumise laine on peatunud. On selge, et lahkumise otsused ei sünni üleöö ja need on tehtud varasemat olukorda arvestades. Nüüd, pärast linna kordategemist läheb aega veel aastaid, enne kui Võru hakkab taas inimesi juurde meelitama.

Vähemalt käesoleva aasta kohta võib öelda, et Võru linnas investeeritakse rohkem kui mujal Eestis sarnase suurusega linnades. Olukorras, kus ehitusturu maht on tänavu Eestis pärast CO2 raha lõppemist kokku kukkunud, ehitatakse Võrus rohkem kui kunagi varem – kokku ligi kaheksa miljoni euro eest. Väikse linna kohta on see üüratu summa. Selles summas sisaldub uue autosilla ehitus, viimati ehitati Võrus ja teistes väikelinnades uusi sildu nõukogude ajal.

Võru areng on hea näide sellest, et isegi siis, kui keskvalitsus on regionaalpoliitikale täiesti käega löönud ja ainsat lahendust nähakse elu kokkutõmbamises, siis kohaliku initsiatiivi baasil on võimalik suunda muuta ja jõgi nii-öelda tagurpidi voolama panna. Naljaga pooleks võib öelda, et see, mis ei õnnestunud isegi poole maailma valitsejal, isakesel Stalinil, selle on suutnud Võru inimesed ära teha.

Võru linna investeeringud oleksid jätkuvalt jääs, kui poleks olnud Saksa ettevõtet, kel oli Võru arengusse usku ja otsustas kohaliku katlamaja ära osta. Nüüd näevad juba sakslased vaeva ja kannavad hoolt selle eest, et Võru tühjaks ei jääks ning siia tuleks juurde uusi ettevõtteid ja inimesi.