ELU JA KULTUUR

KÜSIMUS–VASTUS • Äsja lõppes järjekordne, arvult 26. üldlaulu- ja 19. üldtantsupidu Tallinnas pealkirjaga „Aja puudutus. Puudutuse aeg”.

Võrumaalt ja mujalt Kagu-Eestist, kus rahvalaulu ja -tantsu traditsioonid jätkuvalt au sees, olid laulu- ja tantsupeol esindatud tuhanded inimesed. Uurisime Kagu-Eestist valitud rahvasaadikutelt, millistel laulu- ja tantsupeo üritustel nad osalesid ning mis nad laulupeost arvavad. Vastamiseks oli saadikutel aega üks nädal ning toimetus tänab saadikuid, kes leidsid mahti vastamiseks.
Küsimused olid järgmised: 1. Nädalavahetusel toimub Tallinnas järjekordne laulu- ja tantsupidu. Kas ja millistel laulupeo üritustel osalete? 2. Mitmes pidu see Teie jaoks on? Miks on laulupidu Eesti jaoks tähtis?

Vastused on toodud vastamise järjekorras.

Meelis Mälberg (Reformierakond): Laulupidudest on kujunenud rahva ühtekuuluvustunde looja, hoidja ja kasvataja. Nii on laulupidu oluliselt rohkemat kui pelgalt kaunid kontserdid.

Ise olen osalenud laulupidudel pealtvaatajana ja omavalitsusjuhina on õnnestunud ka rongkäikudes kaasa lüüa. 1987. aasta koolinoorte tantsupeol olin aga ise tantsijana staadionimurul. Ja just see 1987. aasta pidu ning selleks valmistumine on vahest kõige enam meelde jäänud.
Sellel aastal plaanin minna vaatama rongkäiku ja osa saama lõppkontserdist.

Heimar Lenk (Keskerakond): Peole ostsin õige mitu piletit, et koos kambaga kohale minna. Lõbusam ja uhkem! Minu jaoks ongi laulu- ja tantsupidu rohkem suhtlemise koht. Muidugi naudin ka ühist laulmist ja kooride meisterlikkust, kuid rahva seas ringi käimine annab ehk rohkemgi elamusi. Need hoolikalt sirgeks triigitud undrukud ja läikima löödud ehted õndsate nägudega maarahva seljas on kogemus, mis sööbib mällu. Minu meelest ongi see pidu kaugemalt tulnutele hoopis tähtsam kui Tallinna enda rahvale. Eks nii on see läbi ajaloo olnud. Sõidad ikka harjumatult suurde linna, kus nii mõnigi asi silme ees kirjuks võtab. Tallinn ise on end peoks hästi ette valmistanud. Kõikjal viidad ja sildid, kuhu minna ja kuidas olla. Ära eksida polegi võimalik. Liiklus on piiratud küll suurte teetööde pärast, aga eks see näita linna kiiret arengut. Mulle tunnistas üks tuttav, kes polnud mitu aastat pealinnas käinud, et ta ei usu oma silmi, kui kiiresti Tallinn on kasvanud. Üheks tõrvatilgaks minu nägemuses sai uudis Tallinna hotellide kohta, kus mõnel puhul hindu isegi kahekordseks tõstetud. Lihtsalt häbi meie kasuahnete ärimeeste pärast! Linn annab peolistele tasuta sõidu, vallad toetavad rahva sõidukulusid, inimesed ise panevad peo jaoks raha kokku ja siis äkki mingid „ärihaid” kukuvad nöörima nii oma rahvast kui ka meie külalisi. Häbi neile, isehakanud ettevõtjaile!

Olen neid laulu- ja hiljem ka tantsupidusid elus kümneid näinud. Eks neid peetud ka nõukogude aastatel ja mitte halvasti. Olin noore ajakirjanikuna ikka alati korraldajate ja sündmuse valgustajate ridades ning nägin asja ette valmistamist üsna lähedalt. See töö käis sama innuga kui tänagi. Kuigi Lenini hümnid tuli kohustusliku kavana alguses kohe ära laulda, said isamaalised laulud ka siis väga laia kõlapinna. Räägin seda seepärast, et just peo jälgimine sai ajakirjanikele põnevaks elamuseks. Et mitu punast laulu, mitu kaasaegset ja mitu igihaljast isamaalaulu esitatud sai. Käekella pealt sai aega mõõdetud, et kui palju minuteid Miina Härmat lauldi ja kui pikaks viimane lugu ning peolõpu aplaus kujuneb. Äärmiselt tähelepanelikult kuulati parteimeeste kõnesid ja seda, mida Gustav Ernesaks ütleb. Et kui palju sinna rahvuslikku mahub. Väga põnevad olid Arnold Greeni kõned. Need olid kui köiel tantsija kunst ning balansseerisid täpselt lubatud ja lubamatu vahel. Seega olid minu noorepõlve laulupeod äärmiselt põnevad jälgida ja neist oli suur õnn ajakirjanikuna osa võtta. Üks asi hakkab veel silma: minu ajal tegid TV- ja raadioülekannete reporterid väga suurt eeltööd, mistõttu reportaažid said äärmiselt sisutihedad, faktirohked ja olid põnevad jälgida.

Rein Randver (SDE): Rõõm on näha, kuidas inimesed nii külades kui ka linnades tegelevad isetegevusega. Õpivad laule, pillilugusid ja tantse läbi aasta, et osaleda kogukonna ja ka üleriigilistel pidudel. Mina olen olnud suurel tantsupeol tantsija ning ka aastaid rongkäigus osaleja.
Laul ja tants on meid aastasadu ühendanud, tekitab meis ühtekuuluvustunnet, rõhutab rahvuslikkust.

Tarmo Tamm (Keskerakond): Kahjuks selle aasta laulu-ja tantsupeo üritustel kohapeal ei saanud osaleda, kuna olin seotud koduste toimetustega. Meie peret esindas laulupeol abikaasa ja mina olin läbi televiisori aktiivne kaasaelaja. Olen varemalt osalenud nii rongkäigus kui ka olnud lauluväljakul kontserti otse nautimas. Vaatasin otsast lõpuni reedese tantsupeo ja jälgisin mõlemat laulupeokontserti – nii laupäevast kui pühapäevast. Samuti vaatasin laulupeo rongkäiku ja õnnestus näha väga palju tuttavaid inimesi. Meeleolud on ülevad ja kogu see ettevõtmine jättis tõeliselt võimsa mulje. Emotsioonid olid kõrged ja ei häbene tunnistada, et ka minul kui emotsionaalsel inimesel võttis vahepeal pisara silma. Eestlane näitas, et oleme tantsu- ja laulurahvas ja suudame kokku hoida, kui seda soovime. Kanduks see üksmeel ka igapäevaellu ja me suudaks palju koos korda saata.

Laulu- ja tantsupeo traditsiooni tuleb igal juhul hoida ja eriti tänulikult peame olema nendele inimestele, kes laulu-, tantsu- ja puhkpilliansambleid eest veavad. Meie kant peaks olema ka uhke Andre Laine, Kait Tamra ja Riivo Jõgi üle, keda autoritena välja hõigati.

Inara Luigas (SDE) ei vastanud.
Kalvi Kõva (SDE) ei vastanud.
Valdo Randpere (Reformierakond) ei vastanud.
Aivar Rosenberg (Reformierakond) ei vastanud.
Jaak Aaviksoo (IRL) ei vastanud.
Priit Sibul (IRL) ei vastanud.