ELU JA KULTUUR

Kahekõne peatoimetajaga ehk kuidas sünnivad joonealused?

Kulgen mööda Lembitu tänavat. Parajasti selle maja kohal, kus asuvad lehetoimetus ja trükikoda, põrkun Kalev Annomiga.

„Ohoo! Tere, kuidas elad?” pommitab ta mind küsimusega. „Kas tahad viisakat vastust või tõde?” küsin vastu, ehkki juba küsimusele küsimusega vastates olen käitunud ebaviisakalt.

„Tõde!”

„Tõde on kurb, mind vaevab seesama taud, millega ma terve eluaja kimpus olen olnud.”

„Ära kõnele!?” imestab Kalev. „Ma ei mäleta sul mingit kroonilist haigust olnud olevat, kord aastaid tagasi ütlesid, et peale vähi ei ole sul elus mingit muud tõbe olnud, aga kui sa nüüd tõtt räägid, siis on seda küll kurb kuulda, kas sõraline on tõesti tagasi?”

„Sõralist ei ole, aga laiskus ei lahku mu ihust kuidagi. Olen seda haigust terve eluaeg põdenud, mingid rohud ei aita.”

„Hakkan vist aru saama. Kas see tähendab seda, et su raamatu kolmas osa, mida lubasid kevadeks lõpetada, ei saa valmis?”

„Varjamatult ja märki! See kuramuse Ukraina kriis lõi mu kolmanda raamatu teemale noa selga.”

„Tahad, ma aitan sind?”

„Kuidas?”

„Pakun ravivõimalusena sulle igasse lehte joonealust, see oleks nii paar trükilehekülge. See iganädalane kolm korda täitmist nõudev kohustus aitab laiskuse vastu hästi.”

„Mis teemal ma kirjutama pean?”

„Millest aga iganes tahad!”

„Issand halasta! Niisugusest pakkumisest on muidugi raske, kui mitte võimatu keelduda. Mul tuleb meelde Vilde, kelle joonealuste puhul ajalehed nii kõva pressingut tegid, et tal isegi veel tint paberilehel kuivada ei jõudnud, kui juba lugu lehte läks.”

„Oh sul kohe midagi?”

„Kui sa mulle seda sõralist meelde tuletasid, siis on mul mälupulkade sahtlis kirjutisi, mida olen varunud tulevase „Elu lugude raamatu” jaoks, aga mõningaid neist kirjutistest võiks pärast korralikku kohendamist avaldada ka novellina, näiteks pealkirja all „Minu armsad surmad”.”

„Lase käiku! Nägemist, mul on kiire!”

„Oota …!” hüüdsin veel järele, aga oli juba hilja. Hing oli müüdud.