Kuidas olla toeks enesetapumõtetega inimesele?

Enesetapp on üks keerukamaid teemasid, millega kokku puutuda. Kohates enesetapumõtetega inimest võib sobivate sõnade leidmine olla raske. Sageli peljatakse, et vale küsimus teeb olukorra hullemaks. Rääkimist takistab sageli hirm vastuse ees – aga mida ma siis teen, kui ta vastabki, et on mõelnud enesetapule? 

Oluline on mõista, et enesetapumõtete kohta küsimine ja rääkimine võib päästa elu. Küsimine võimaldab vestluskaaslasel jagada seda, mis juhtus ja kuidas selline olukord on kujunenud. Küsija annab vestluskaaslasele võimaluse hingevalu väljendamiseks, mis omakorda see loob ruumi teistsugustele mõtetele ja tunnetele.

Toetava vestluse võti on tähelepanelik kuulamine ning aktsepteeriv ja hinnanguvaba suhtumine. Lahendused on iga inimese enda sees olemas ja neid pole vaja teisele ilma küsimata pakkuda. Olulisem on näidata, et vestluskaaslane ei ole üksi ja et tema hingevalu on märgatud.

Kuidas aru saada, kas olukord on tõsine?

Enesetapuni võivad viia mitme teguri (bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed) koosmõjud, mis omavahel põimudes tekitavad tunde, et valust pole väljapääsu. Harva väljendatakse endalt elu võtmise plaani otsesõnu. Vihjeid võib aga leida nii inimese sõnadest kui tegudest – olulistest esemetest loobumine, märgatav muutus käitumises või meeleolus, arutelud elu ja surma üle, lootusetuse väljendamine jne. Ohumärk võib olla ka meeleolu äkiline muutus positiivse poole, näiteks kui pikk masendus asendub rahu ja helgusega. Järsk meeleolumuutus võib viidata sellele, et inimene on teinud otsuse oma elu lõpetada. See otsus võib näida lahendusena koormavale probleemile ning tekitada kergendustunde.

Enesetapumõtetel on alati põhjus

Ohtlik, kuid väga levinud on enesetapumõtete sildistamine manipulatsiooniks. Enesetapumõtetel on alati põhjus. Rääkimine on vajalik: kui inimene jääb toetuseta, võivad mõtted kujuneda plaaniks ning lõppeda enesetapukatsega.

Enesetapuriski hindamiseks tuleb aru saada enesetapumõtete intensiivsusest – kas neid on esinenud viimase 48 tunni jooksul, kas on tehtud konkreetseid ettevalmistusi, kui reaalne enesetapuplaan tundub. Kui kahtled, siis küsi inimeselt otse. Kui enesetapumõtted on akuutsed, on tehtud konkreetseid ettevalmistusi ja plaan tundub reaalne, siis tuleb pöörduda erakorralise psühhiaatria vastuvõttu või helistada 112.

Kõrgeim riskiperiood on tavaliselt lühiajaline

Toetust ja abi saab pakkuda vaid siin ja praegu. Keegi ei saa kellegi teise elu elada ega tervikuna seda korda teha. Oluline on pakkuda tuge hetkes. Olemasolu ja kuulamine võibki olla piisav, et enesetapumõtetega inimene hakkaks leidma teed oma valust välja. Enesetapumõtete realiseerumise kõrgeim riskiperiood on tavaliselt lühiajaline. Kui selles faasis on tugi ja abi olemas, väheneb kordumise tõenäosus märkimisväärselt.

Mida öelda, mida vältida?

Enesetapumõtetega inimeste toetamisel on oluline hoida usku, et keerulisele olukorrale või probleemile leidub alternatiivseid lahendusi. Tuleks vältida vestluskaaslase psüühilise pinge ja valuga kaasaminemist ning enesetapumõtete normaliseerimist.

Rahulolu eluga vähendab enesetapumõtete riski, eluga rahulolevad inimesed ei mõtle oma elu lõpetamisele enesetapuga. Seega keskendu vestluses sellele, mis võiks praegu olemist kergendada. Näiteks küsi: „Kuidas oled varasemalt keeruliste olukordadega tegelenud?“ või „Mida sulle meeldib teha?“ või „Kus sa viimati ennast hästi tundsid?“

Abivahend: enesetapukriisi ohutusplaan

Iseenda või teise inimese toetamiseks on loodud mitmeid abivahendeid. Üks selline on enesetapukriisi ohutusplaan, mida saab kasutada iseseisvalt või enesetapumõtetega inimese toetamisel. Enesetapukriisi ohutusplaani koostamine on alati asjakohane. Erandiks on vahetu enesetapuoht – kui inimesel on konkreetne plaan ja ligipääs vahenditele –, siis tuleb tegutseda kohe ja kaasata erakorraline abi.

Ohutusplaani (Stanley & Brown, 2011) eesmärk on aidata inimesel ära tunda ohumärke, mis viitavad enesetunde halvenemisele ja enesetapumõtete süvenemisele. Ohutusplaan aitab halva enesetundega toime tulla, pakkudes selget tegutsemiskava ja tugevdades kontrollitunnet. See on ennetav vahend, mida saab kasutada juba enne, kui ennast kahjustav käitumine vallandub.

Ohutusplaani kasutatakse järjestikuste sammudena. Kui samm 1 ei toimi ja akuutne kriis jätkub, siis tuleb võtta samm 2 jne. Kui mingi samm maandab olukorra, siis sealt edasi ei ole vaja samme läbida. Kui inimese elu on otseses ohus, siis tuleb esimesed sammud vahele jätta ja otsida kohe professionaalset abi.

Tunnete väljendamist toetab tähelepanelik kuulamine

Vestluskaaslase mõtete ja tunnete väljendamist toetab tähelepanelik kuulamine, hinnanguvaba ja aktsepteeriv suhtumine ning siirus ja empaatia. Abiks ei ole tühistavate loosungite kasutamine nagu „Küll kõik laabub!“, „Sa oled tubli ja saad hakkama!“, „Ah, mis sa räägid hullu juttu!“ jne.

Leia vestlemiseks sobiv koht, kus saab segamatult rääkida. Alusta küsimustest, mis hetkel tunduvad sobilikud, aga hoolitse selle eest, et kõik plaanitud küsimused saaksid lõpuks läbi arutatud.

Selgita, et ohutusplaan on üks võimalus, kuidas praegu või tulevikus emotsionaalset keeruka olukorraga toime tulla. Ideaalis võiks vestluskaaslane arutelu tulemuse endale paberile, telefoni või arvutisse kirja panna.

Ohutusplaan samm-sammult

1. samm: ohumärgid

Küsimus vastamiseks: Mis annab märku enesetapumõtete tulekust?

Näiteks: isoleerun, ei hoolitse enam oma tervise eest, tung tarvitada mõnuaineid või ravimeid; konfliktid ja tülid lähedastega; spetsiifilised mõtted: „Ma ei kannata seda välja“ vms.

Eesmärk on välja selgitada ohumärgid, mis eelnevad kriisi süvenemisele. Olukorrad, mõtted, tunded ja käitumised, mis annavad märku vaimse tervise olukorra halvenemisest.

Abistavad küsimused: „Milliseid ohumärke oled varasemate kriiside juures täheldanud?“ või „Mille järgi saad aru, et nüüd on aeg ohutusplaani järgi tegutseda?“

2. samm – isiklikud toimetulekuvõtted

Küsimus vastamiseks: Kuidas ennast rahustan, kuidas mõtetega toime tulen?

Näiteks: muusika kuulamine, jalutamine, suhtlemine, rattasõit.

Abistavad küsimused: „Kuidas oled varasemalt raskete olukordadega toime tulnud?“ või „Milliseid stressimaandamise tehnikaid oled kasutanud?“ või „Millised on sinu hobid ja meelistegevused?“

3. samm – mõtete kõrvale juhtimine

Küsimus vastamiseks: Millised inimesed ja kohad mõjuvad mulle rahustavalt ja leevendavad olukorda? Nende nimed ja kontaktid.

Näiteks: sõbraga teatrisse või kinno minek, ostukeskuse külastamine, pargis jalutamine, aknast inimeste vaatlemine.

Siin võiks mõelda rahustavalt mõjuvatele inimestele ja kohtadele, kus olles ja kellega suheldes saab mõtted enesetapust eemale. Inimesed ja kohad, kus oma mõtteid tingimata jagama ei pea, kuid mis on toetavad. Kirja tuleks panna konkreetsed nimed ja kontaktid ning kohad.

4. samm – tuttavate, sõprade ja lähedaste abi kriisiolukorras

Küsimus vastamiseks: Kes on need inimesed, kellega saan oma olukorrast rääkida ja/või kes on juba teadlikud, et selline kriis võib kujuneda?

Siia tuleb koostada kontaktide nimekiri.

5. samm – professionaalne abi, vaimse tervise spetsialistiga või haiglaga kontakteerumine

Küsimus vastamiseks: Kuhu saan vajadusel helistada või kellega ühendust võtta, kui miski ei aita?

Arsti/psühholoogi/terapeudi/psühhiaatri/kriisitelefonide kontaktid/112.

6. samm – lähiümbruse muutmine turvaliseks ja enesetapuvahendite eemaldamine

Küsimus vastamiseks: Kuidas saan oma ümbruse muuta turvalisemaks?

Näiteks: annan ohtlikud vahendid ära või viin kättesaamatusse kohta (nt relv, tugevad nöörid jm); annan ravimid kellegi teise kätte, kes neid mulle ainult ravi eesmärgil annab.

Oluline on tekitada võimalikult pikk vahemaa inimese ja enesetapuvahendi vahele.

Lõpetuseks arutle ja pane kirja see, mis teeb elu elamise vääriliseks.

Küsimus: Millest ma rõõmu tunnen (nö headel päevadel)?

Näiteks: soe suvi, värviline sügis, lapsed ja lähedased, kunst, lemmikloomad jne.

Kui peas on enesetapumõtted, siis ei tule need asjad kergesti meelde. Seepärast on oluline kirja panna, sest need aitavad tähelepanu suunata.

Ohutusplaani tulemus on isiklik tegevusjuhis sammudest, mis aitavad kriisihetkel turvaliselt toime tulla.

Igaüks saab olla toeks

Suitsiidimõtete kohta küsimine võib olla raske, kuid veel raskem on elada teadmisega, et jätsin küsimata ja kuulamata. Igaühe panus loeb: märka, kuula ja toeta abi leidmist, kui keegi mõtleb enesetapule. Inimlik lähedus ja hoolimine võivad päästa elu.

Kasulikku lugemist

Psühholoogiline esmaabi kriisi sattunud inimese toetamisel

Kuidas aidata lähedast?

Kui on mure, siis helista:

Ohvriabi kriisitelefon: 116 006 (24/7)

Lasteabi: 116 111 (24/7)

Emotsionaalse toe ja hingehoiu telefon 116 123 (iga päev 10-24)

Broneeri veebinõustamine:

noustamine.sotsiaalkindlustusamet.ee