Salajased jõulupuud

Hüpled tasakesi oma jõehobuliku graatsiaga külavaheteel lompide vahel, uimaselt mõtiskledes, et oli eelmisel suvel jutt mingitest eurorahadest, mis kohalike uulitsate remontimiseks eraldatud. Ju uuringuteks ja küsitlusteks läksid, puuduski tuli. Tavapärane ükskõikne õelutsemine.

Jõuad ühele küla peamistest liiklussoontest. Enne vaatad vasemale. Ja siis vaatad paremale. Ja siis lähed otse üle, kui ei tule sõiduk väle. Oli lasteaias sihuke salm.

See tähendab, läheks, kui üks sõiduk väle silma ei hakkaks. Kuigi see hoopis seisab paigal. Täiesti tavaline hall auto, kuulutustes küll ilmselt hõbedane. Vilgutab. Mitte ohutulesid, vaid sees on täielik jõulumeeleolu piki aknaservi.

Eks igasugu autosid ole nähtud. Igasugu kaunistusi ka. Samasuguseid ka. Ainult nood olid mitmevärvilised ja tumedate klaasidega limusiini reisijateosas, köh. Välja ei paistnud.

Need jõulutuled olid sinised ja, kui lähemale matkata, hakkasid paistma eesistme meeste tärnid. Selge.

Võmmid.

Nüüd pandi tähele ka teist väledat sõidukit, mis natuke eespool paigal seisis ja paberitega vehkimist siniste jõulutulede valguses.

Salavõmmid, põrgut.

Oli neist kuuldud. Ühest kõrvast sisse, teisest välja. Pigem tundus linnalegendina, mis võinuks olla sündinud omaaegsetest võmmifilmidest. Ikka oli stseen, kus vaprad detektiivid lükkavad oma tavalisena näiva auto katusele vilkuri ja siis läheb tagaajamiseks, nii et vend ei tunne venda ning plahvatusi, üle katuse käimisi jõua kokku lugeda. Mida kümneaastasele kinos veel vaja?

Üks on film, aga päriselt käib siis nii. Kavalamalt ja varjatumalt. Üks hetk löövad süütuna paistvas autos jõulutuled vilkuma ja oledki vahel, võimalik roolijoodik, kihutaja või mis sulle kahtlustuseks pannaksegi.

Mina muidugi ehmatasin ega julgenud üle tee minna sealt, kust kavatsetud. Tatsasin aga edasi minu meelest ristmikuni, kust minu teada võib üle minna, kui liiklusohtlikku olukorda ei tekita. Ikka väike värin oli sees. Et mine tea. Hea veel, et ei olnud tulnud õnnetut mõtet poest matkaõlut võtta. Siis kohe küll ei teadnuks, mis juhtuda võib.

Võmmide vaateväljast lahkunud, igaks juhuks veel ühe tänavanurga taha, eriti auklikule uulitsale – et vast nad ei tule siia autot lõhkuma. Hakkas häbi. Et hiilisid nagu lammas, püksid külmad, niikuinii oli neil selle püütud juhiga tegemist, üle tähtsustad oma isikut. Edev argpüks.

Ebameeldiv tunne tuleb muuga asendada, niisiis tuli pähe hoopis pahurdada. Kuigi enda panus – ja mitte väike – liiklusohutusse on mitte iialgi autot juhtida, tundsin  end äkki roolijatega ühes pundis olevat. Kuigi neid muidu on kirutud. Mis see pits mehele teeb, mõistagi, iga hinna eest mööda sõitjad, üks koht Tallinnas, kus on väga tõenäoline olla blondiinidest alla aetud, kes, kolmas käik sees, ülekäigurajale keeravad. Ise ja lapsed võiksid mitutki sünnipäeva veel tähistada, kui väga napilt pääsetud.

Miskitmoodi tundub see salaja rikkujate püüdmine nihu olevat. Võibolla tõesti on see tõhusam kui avalikult maantee ääres autosid föönitada. Saabki vahele võetud, trahvi kätte, pärast räägib teistele, mis jama oli, nood löövad kartma ega tee ise.

Võibolla.

Ikka, oskamata tegelikult prantsuse keelt, tuleb pähe väljend agent provocateur. Tegelane, kes immutatakse kuritegelikku punti, et see õhutada kuritööle, mille eest kindla peale nad kinni saab panna. Sest ehkki kõik, kõik nad ise ka teavad, irvitavad oma eelmiste roimade toimepaneku üle, sest ei ole saanud tõestada. Niisiis – visaku või aken sisse, peaasi, et oleks millestki alustada, mõni ikka lõhki läheb ja teised sisse veab.

Mis pole täpne võrdlus. Täpsem oleks, et selline sala on varitsus. Veel enam, selle taga on soov karistada. Veel täpsemalt, trahvi teha. Veel veel täpsemalt raha teenida. Meie paljukannatanud riigieelarvesse – või oli see nüüd Kesk-Aafrika Vabariigi või Mali riigieelarvesse või keda Eesti Vabariik oma nappidest vahenditest toetada võtabki.

Ükskõik. On väike vahe küll, kas tahta, et ei sõidetaks joogise peaga, ei pandaks talda või siis tahta selle eest trahviraha teenida. Ühel juhul oleks enesestmõistetav, isegi soovitav, kui kõik teaksid: täna on võmmid liikvel. Ainult erakordne loll, erakordselt nõme tegelane roniks selle teate peale johmasena rooli.

Teisel juhul, millele isegi kole mõelda, on eesmärk saada võimalikult palju trahviraha. Millest järeldub, et mida rohkem neid roolijoodikuid/kihutajaid on, seda viljakam pinnas. Peaasi nad vaid tabada. Et nad ikka välja tuleksid ja siis … vilkurid peale!

Midagi haiget on ses. Mida me õieti tahame – kas rahumeelselt, üksteist austades teedel toimetada või karistada, karistada. Trahvida, kasseerida. Kui esimest, aitaks väljahõikamisest, et kõik puhuvad. Kasvõi tuudu-tuuduga läbi asula sõidust, tuletamaks meelde – ära ole loll. Teisel – luurame, varitseme, ehk saame kedagi kätte. Ärme ütle neile, et ei tohi, las loodavad oma lolli usku, et mis pits mehele teeb …

Jaanipäev.