Riigikogulane vastab presidendi kõne kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Eesti Vabariigi 99. sünnipäeval pidas traditsioonilise pidupäevakõne president. Kindlasti ootasid paljud eestlased huviga, millest ja kuidas meie esimene naispresident räägib. Pidustused on läbi ja meedias on kõne arvustusi juba peaaegu nädalajagu päevi võimalik lugeda. Andsime ka riigikogulastele võimaluse meie lugejatele sellel teemal omi mõtteid jagada.

Küsisime nii: millist mõtet presidendi kõnest toetate? Millise presidendi seisukohaga te ei nõustu või millest jättis president rääkimata?

Meelis Mälberg (Reformierakond): See aastapäeva kõne oli Vabariigi President Kersti Kaljulaidile esimene. Ta sai väga hästi hakkama. Kõiki Eesti ees seisvaid väljakutseid sellistes kõnedes polegi võimalik käsitleda. Tuleb hoida fookust ning põhjalikumalt saab käsitleda vaid üksikuid teemasid. Minu arvates sõnastas ta väga hästi ja realistlikult Eesti tee globaalselt avatud maailmas. Ühelt poolt peame olema konservatiivsed oma väärtuste hoidmisel. Teisalt toetama innovatsiooni ja avatust uutele mõtetele.

Heimar Lenk (Keskerakond): Presidendi kõne kõikide mõtetega võib nõustuda, sest midagi väga uut ja originaalset seal polnud. Võib-olla ainult see, et noortel ongi nüüd riigipea tasemel soovitatud muretult mööda maailma ringi tõmmata, korjamata varandust tuleviku tarvis või mõtlemata kunagi saabuvale vanadusele. Hõissa, me oleme rohutirtsud! „Täna lindpriilt maailmas kulgejad peavad saama tunnustatud osaks me ühiskonnast,” ütles president Kaljulaid.

Enamik kõnest olid teada asjad. Et tuleb toetada meie liitlasi ja NATO sõdureid, võtta vastu sõjapõgenikke, aga ka tööotsijaid. Viimane oli pisut ootamatu, sest varem oleme rääkinud ikka rohkem sõjapõgenikest kui lihtsalt parema elu otsijaist. Minu jaoks kummaline, et kummardus Euroopale ja USAle tuli enne kui tänusõnad omaenda rahvale. Neid õigeid tänusõnu tegelikult ei olnudki. Ühest küljest ütles president, et oleme saavutanud selle riigi, millest 25 aastat tagasi unistasime. Samas tõdes ta, et meil ei ole klassikalist kõige eest hoolitsevat riiki, nagu 25 aastat tagasi nägime jõukates demokraatiates ja seadsime endile eeskujuks.

Ma oleksin oodanud riigipea pöördumist ka eakate poole, kes elavad sandikopikatega võrduva pensioniga. Pöördumist selle 70 protsendi tööorjadest elanike poole, kes saavad alla keskmise palka ja peavad ka oma pere ära toitma. Ma ei kuulnud ühtegi sõna vene elanike sidumiseks eestlastega. Võib-olla vaid lubadus, et kõiki ei hakata vägivaldselt kodustama. „Mitte kõiki neid, kes tahavad siin elada, ei saa me teha eestlasteks,” ütles riigipea. Perevägivallale oli minu meelest liiga palju tähelepanu pööratud. Miks pekstakse riigipühade ajal rohkem kui tavaliselt? Eks ikka sellepärast, et suur osa mehepoegi oma nina täis tõmbab. Selle pärast kõnes muret ei tuntud. Ega siis rahvaski muretsema pea!

Uno Kaskpeit (EKRE): Võtaksin proua presidendi kõne kokku sõnadega: vormilt rahvuslik, sisult globaalne. Muidugi Ilvese kõnedega võrreldes, kes oma inimestest suurt ei hoolinud, neid pidevalt süüdistas ja rääkis vaid välispoliitikast, oli edasiminek olemas. Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõne sisaldas aga ometi liiga palju taunimisväärset globalistlikku maailmavaadet, mis mulle kui rahvuskonservatiivile ei sobinud. President Kaljulaid ütles oma kõnes, et eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi. See on paraku üsna multikulturaalne, globalistlik ja juurtetu lähenemine, mis haakub Kaljulaidi kunagi varem väljaöelduga, et eestlane on ka iga e-residentsuse omanik. Nende presidendi seisukohtadega ei saa kindlasti nõus olla. Niivõrd erinevatel kultuuridel on väga keeruline koos eksisteerida, eriti veel siis, kui sisserännanud kultuur ei austa kohalikku. Selleks on hea näide meil siin kõrval asuv Rootsi, kus sisserännanud märatsevad ja põletavad autosid, kuid võimud varjavad ning salgavad maha kõik tegelikult toimuva. Ka meil on oht, et võimul olev seltskond hakkab varjama selliseid tegevusi. Ilus näide on selle kohta Haapsalu juhtum, kus mees sidus naise radiaatori külge ja ähvardas põlema panna. Kui meie fraktsiooni liige Henn Põlluaas sellest avalikult rääkis, siis külvati ta üle igasuguste süüdistustega. Samuti on ERR teinud esimese sammu selles suunas, kui katkestas intervjuu Rootsis oleva eestlasega kes selgitas sisserännanute mässu.

Vormiliselt oli kõne ettekandmine tuim ja emotsioonitu, näha oli, et president ei rääkinud peast ja südamest, vaid telepromterist, aga anname esimese korra andeks.

Arno Sild (EKRE): Presidendi aastapäevakõne ei ole oma iseloomult mitte ainult pidupäevakõne, vaid see peab olema ka poliitilise iseloomuga. Kuidas see kõne oma ülesannet täitis, selleks tuleb analüüsida, milliseid teemasid käsitleti. Välispoliitika ja julgeoleku alal oleme pidevalt kaotamas oma iseseisvust, makstes lõivu Euroopa Liidule. Suurt tähelepanu pööras president meie komberuumile. See on tõsine hoiatus praegusele valitsusele. Tuletame siinjuures meelde juba nende esimese 100 päeva jooksul kalduvust suurendada venekeelset õpet, probleeme hallide passidega, lepingut Putini parteiga. Meie ju ei ole valmis multikultuurseks ühiskonnaks ja sellel teemal valutab südant ka president. Presidendi kõnes oli vähe pööratud tähelepanu meie endi, eestimaalaste tagasirändele, vajadusele leida lahendusi sellele teemale. President pöörab küll tähelepanu Eesti hingeseisule, sellega juhitakse tähelepanu vajakajäämistele valitsuse tegevuses, kas või näiteks naiste varjupaikade rahastamisel. Vägivalla vastu võitlemisel tuleb leida rohkem lahendusi ja lisainvesteeringuid. Toetan presidendi arvamust, et ei tohiks lükata riigi vastutusalast omavalitsustele gümnaasiumihariduse ja esmatasandi arstiabi korraldust. Suund peaks olema vastupidine. Kogu haridussüsteemi peab reguleerima riiklikult ühtsete põhimõtete alusel. Sama põhimõte peab olema ka arstiabi korraldamisel. Pesident oleks pidanud puudutama ja arvamust avaldama käimasoleva KOVi reformi ning segase ja ettevalmistamata riigireformi kohta.

Liina Kersna (Reformierakond): Esimest korda istusin teleka ees ja aplodeerisin presidendile tema kõne lõppedes. Silmis pisarad ja hinges tänu. Suur tänu presidendile, et ta rääkis aasta tähtsaimas kõnes teemal, millest olen kahe aasta jooksul rääkinud, kirjutanud ja esinenud. Käinud kohapeal, vestelnud inimestega, lugenud kuhjade kaupa uurimusi. Kõige selle juures olen end tihtipeale tundnud hüüdjana kõrbes. Aga – ma ei jäta. Vast nüüd olukord muutub.

President ütles, et investeeringud valdkonda tulevad siis, kui selleks on avalikku tellimust.

Kui me tahame tõesti teha midagi reaalset vägivallaohvrite aitamiseks, siis just laste toetamine on siin võtmetähtsusega. Varjupaikades käies kuulen südantpitsitavaid lugusid emadest kolme-nelja-viie lapsega, kes kõik on tõsiselt traumeeritud, aga tuge ei saa. Ja nii sünnibki ühest vägivaldsest suhtest kolm, neli või viis tulevast vägivallatsejat või ohvrit. Kelle südametunnistusele nad jätame?

Anneli Ott (Keskerakond): President Kersti Kaljulaidi kõne Eesti Vabariigi iseseisvuspäeva aktusel 24. veebruaril Estonia kontserdisaalis oli minu jaoks märgatavalt erinev eelmistest. Praeguseks on Eesti ühiskonnas juba palju kõneainet ja arutelusid tekitanud presidendi rõhutatud perevägivalla karm reaalsus. Hea on, et praegune valitsus on seda probleemi ka tõsiselt teadvustanud ja käesolevast aastast on näiteks ühe meetmena jõustunud uus ohvriabi seadus, mis tagab riikliku naiste varjupaiga teenuse üle Eesti. Kui näiteks 2013. aastal oli naiste tugikeskustele ette nähtud 312 000 eurot, siis 2016. aastal on toetus kokku 800 000 eurot. Probleemi on küll teadvustatud, aga alati on vajadus suurem ja erinevaid meetmeid tuleb kahjuks järjest juurde töötada.

Kõnes rääkis president palju muutunud maailmast ja Eesti oma keele ja kultuuriruumi hoidmisest selles. Mulle väga meeldis, et Kersti Kaljulaid tõi välja kodanikuühiskonna ning kogukonnateenuste teema. Haldusreformi järel kasvab meie maapiirkondades kogukonnateenuste vajalikkus ning neid aktiivseid inimesi, kes on selle nimel valmis tööd tegema, peavad riik ja kogukond toetama. President sõnas, et tähtis on kirjeldada ka rahastamise mudel, mis oleks lihtne, aga läbipaistev. Et kogukonnateenused ei upuks bürokraatiasse, kuid ei tekitaks ka kahtlusi maksuraha kasutamise otstarbekuses või süüdistusi korruptsioonis. Siinkohal on proua president väga hästi probleemi tajunud ja toonud välja olulised küsimused, mis vajavad lahendamist riiklikult, kuid kahjuks ka tihti kogukonnasiseselt.

Rohkem oleks oodanud kõnes kuulda ka meie esivanemate vapruse väljatoomist. Peame suures lugupidamises ikka ja jälle mäletama nende inimeste tegusid ja õpetama noortele, millised on olnud ohvrid ja raskused Eesti riigi loomise nimel.

Eesti hingeseisundist rääkimine ja seesugune sõnakasutus oli üllatav, aga seda tõenäoliselt ainult varasemate kõnede tõttu. Väga värskendav, aga usun, et ka mõtlemapanev ning meie ühiskonnas headust ja positiivsust kasvatav.