Riigikogulane vastab suusatamise ja spordi kohta

KÜSIMUS–VASTUS • Talve selgroog on ammu murtud ja kevadkuu käes. Ilmad on olnud väga heitliku loomuga. See talv pole küll eriti lumerohke olnud, aga suusavõistlusi on ikka peetud ja ka teleris näidatud. Uurisime, millised suhted on riigikogulastel suusatamise ja üldse spordiga: mitmel korral olete sel talvel suusad alla saanud? Milline on teie lemmikspordiala?

Heimar Lenk (Keskerakond): Lund on tõesti vähe olnud. Kuid mulle see soojapoolne talv isegi meeldib. Küttearved väiksemad ja kasukat pole vaja selga panna. Suuski pole mina küll sel aastal alla saanud. Pole erilist suusailma märganud. Küll olen Lõuna-Eesti linnade liivatamata tänavatel uisutanud ja tasakaalu püüdnud hoida. Suusavõistlusi ei ole suurt tähele pannud. Ma pole ka eriline võistlustel käija. Kui lähen, siis rohkem seltskonda vaatama, kohvi jooma ja rahvaga juttu ajama. Võistluste tulemused mind eriti huvitanud pole. Suusavõistlustel on huvitav ka võistlejate ja teiste sportlaste spordiriietust nautida. Need ülikonnad on ju nii kirevaks ja värviliseks läinud. Minu lemmikspordiala on viimasel ajal olnud mõõdukas tempos käimine. Asjatundjad ütlevad, et hoogne jalutuskäik võrdub kerge sörgiga. Nii ma siis jalutan sörkides ja naudin sooja talve ilma suuskadeta. Eks järgmisel aastal jälle suusata. Kui saatus lubab.

Meelis Mälberg (Reformierakond): On tõsi, et lund pole sellel talvel olnud palju. Aga tänu entusiastidele ja kunstlumele on Eestis suusatamiseks võimalusi siiski piisavalt. Olen oma keskmise aasta suusakilomeetrid ka sellel aastal täis saanud. Kuigi Tartu maraton traditsioonilisel rajal sellel aastal ei toimunud, siis Tehvandi radadel toimunud sõidul olin stardis. Kiitus korraldajatele, tore suusapidu oli. Olen ennast kirja pannud ka märtsi keskel Norras toimuvale Birkebainerile. See on väga omanäoline suusasõit, kus 3,5kilogrammine seljakott seljas tuleb läbida 54 kilomeetrit klassikalises tehnikas.

Minu vaieldamatu lemmikspordiala on orienteerumine. Alustasin Katrin Viilu ja Kolla Järveoja käe all lapsepõlves ja tahan veel pikki aastaid kaardiga metsas käia. Julgen kõigile soovitada, sest orienteerumine on jõukohane igaühele. Aprillist kuni oktoobrini korraldatakse üle Eesti tööpäevaõhtuti orienteerumispäevakuid ja sealt leiavad kõik endale jõukohased rajad.

Toomas Paur (Keskerakond): Loomulikult tegelen spordiga. See meeldib ja ennast peab vormis hoidma. Rahval pole mingit kasu poliitikust, kes ei suuda endaga toime tulla – siis veel vähem suudab selline poliitik rahva eest seista ja teiste probleeme lahendada.

Varasematel aegadel, kui noorem olin, tegelesin tugevalt jooksmise, tõstmise ja maadlusega. Praegusel ajal pean kõrge ea tõttu natuke tagasihoidlikum olema. Tegelen peamiselt värskes õhus kõndimisega. Olen endale eesmärgiks seadnud, et iga nädal vähemalt kolm korda kõndida viiekilomeetrine ots. See oleks peale igapäevaste jalutamiste, kus pead ühest kohast teise liikuma.

Meelisspordialadeks on mul võrkpall, suusatamine ja kergejõustik. Elan kaasa ja saan hea emotsiooni.

Üldiselt olen seisukohal, et kõik inimesed, kellel vähegi tervis lubab, peaksid võimete ja huvide kohaselt füüsiliselt aktiivsed olema. „Terves kehas terve vaim,” ei ole mitte tühja koha pealt tekkinud ütlus, selles on iva sees. Mida tervemad me oleme, seda paremini suudame ka oma igapäevaseid probleeme lahendada, nii oma isiklikul kui ka terve rahva tasandil. Jõudu kõigile sportimiseks!

PS. Ja eilse pidupäeva puhul: Naised, kes te olete meile kõige olulisemad, ilusat naistepäeva!

Uno Kaskpeit (EKRE): See talv ei ole tõesti lumerohkusega silma paistnud. Suusavõistlusi on korraldatud seal, kus on olnud võimalus kasutada lumekahureid, kahjuks minu maakodus sellist võimalust ei ole. Lund on siiski mõned korrad olnud, kuid seda oli liiga vähe ning väga lühikest aega. Kui linnast maale koju jõudsin, oli lumi jälle läinud ja muru haljendas ümber maja.

Suusatamine on minule lapsest saadik meeldinud ning eelmistel aastatel olen ümber maamaja vanade metsasuuskadega ikka rajad sisse sõitnud. Umbes 17 aastat tagasi hakkasin tegelema mäesuusatamisega. Sellest on saanud suur hobi ja vähemalt korra talve jooksul käin Põhja-Soomes Rukal suusatamas. Vanal kolleegil Soome piirivalvest on suusamäe lähedal palkmaja ehk mökki ja see on igal talvel üks nädal minu käsutuses. Kui mõni talv aega rohkem on, siis käin ka Alpides Saksamaal Austria piiri lähedal. See on natuke teistsugune kui Soomes, sest mäed on tüki maad suuremad ning elamus on hoopis teine. Teenistusest saadik on jäänud veel relvadest laskmise harjumus külge. Kuulun lõunapiiri ohvitseride kogu liikmeskonda ja seal korraldatakse aastas mõned laskevõistlused. Veel käin Valga linna kõrval asuvas Jaanikese lasketiirus kätt harjutamas. Eks nende spordialadega on nii, et mis noorest peale on külge või verre jäänud, sellega tegeled seni, kuni tervis kannatab. Head sportimist Võrumaa rahvale!

Anneli Ott (Keskerakond): Talv pole küll olnud suusasporti toetav, kuid need, kel kirg suusatamise vastu, on kindlasti saanud seda teha. Meil on ju näiteks nii Haanjas kui ka Tallinnas Nõmme spordikeskuses tänu suusafännidele ja lumekahuritele suusarajad olemas. Minule suusatamine väga meeldib ja olen ka sel aastal suusatamas käinud. Kuna töögraafik ei luba terveid nii-öelda suusapäevi planeerida, siis olen kasutanud võimalust sportimiseks oma kodu lähedal metsarajal ja suusatanud ka järvel. Tunnise treeningu järel on enesetunne super ja hinges igatsus, et oleks rohkem võimalust suusad alla saada. Mul on küll suusad kogu aeg autos, sõidavad minuga Tallinna ja Võrru kaasa, et kui tekib võimalus, siis saaks ka kohe seda kasutada. Võistleja ma ei ole, naudin omaette looduses liikumist. Võistlustele jõudsin ülikooli ajal, kui kehakultuuriteaduskonna tudengina tuli suusavõistluste korraldamisel abiks olla. Aga hea meelega jälgin teleri vahendusel ja elan ikka omadele kaasa! Kindlasti soovitan kõigile kasutada veel võimalust ja suusatamiseks aega leida, ei pea olema nii-öelda tehnikaproff, hea enesetunne on kõige olulisem.

Monika Haukanõmm (Vabaerakond): Suusamaa on Eesti olnud läbi aegade, kahjuks on lumeta talved jätnud järjepidevasse suusatamisse, ala arengusse ja harrastajate arvu kasvu suured lüngad.

Nii on ka minuga sel talvel juhtunud, pole suusaradadele jõudnud. Küll aga jälgin huvi ja kirega suusavõistlusi.

Õnneks on meil nii, et kui vanematega suusatama ei saa, täidab tühimiku tänuväärselt kool, kus on lausa kohustuslikud suusa-, lumelaua-, uisutunnid.

Kõik meie peres peale minu on väga sportlikud, nii on ka minust saanud mitme spordiala suur austaja. Südames on kindel koht iluuisutamisel, see on imeilus, kuid inimvõimeid proovile panev ala. 11 aastat oma lapse iluuisutamis-treeninguid tähendab, et iluuisutamine on minu jaoks kirg, eriti teades ilu taga peituva pingutuse suurust. Teine lemmikala on mul kergejõustik, eriti mitmevõistlus, kus mitmekülgsed sportlased peavad olema kümnel alal tugevad. See on ju eestlaste rahvussport.

Arno Sild (EKRE): Meie lumevaene talv on kaasa toonud selle, et mitu suusaüritusi on tulnud ümber korraldada või hoopis ära jätta. Kuidas sellesse probleemi suhtuda? Alustaksin teema käsitlust hoopis koolist. Üldrahvalike suurte maratonide ja muude taoliste ürituste organiseerimine on Eestis hästi korraldatud, kuid tulles spordi ja suusatamise juurde koolides, hakkab häirekell helisema. Vaatame meie suusatajate viimase aja esinemisi rahvusvahelisel tasemel. Omaette probleem on muidugi vead tippvõistkondade ettevalmistamisel, aga tõsisemad põhjused on selles, et vähe propageeritakse ja viljeletakse sporti (sh suusatamist) koolides. Kui ikka järelkasvu ei ole, kust saavadki tulla tipud? Koolide õppeprogrammides peaks spordile pöörama palju suuremat tähelepanu. Kuidas on võimalik, et Eestis leidub koole, kus ei ole ühtegi suusapaari, et lapsi suusatama viia. Samas ei ole saladuseks seegi, et eriti maapiirkondade lastevanemate väike sissetulek ei võimalda nüüdisaegset spordivarustust oma lastele muretseda. Meie noormeestest väga suur osa tunnistatakse sõjaväeteenistuseks kõlbmatuteks, ka see näitab, et noorte füüsilisele arengule pööratakse lapseeas vähe tähelepanu.