Nädalavahetusel pidasid kristlased munarohkeid lihavõttepühi. Saamaks pidustustele lisamekki vurasin kaaslasega lõunanaabritele lätlastele Valka külla.

Pidurüüs linn rõõmustas pilku ja südant, mitmel pool paistsid vineerplaadist munad ning lontkõrvalised jänesedki. Nende taga aga ootasid väiksemad sekeldused ning suuremad imestamised.

Petlik võõrustaja

Jätsime auto Eesti poolele Valga linna ja edasi viis jalgsimatk täiesti teise riiki. Kummalisel kombel jätab just piiritsoon endast üsna tagasihoidliku ja pigem räämas mulje. Valka sügavustes ringi patseerides avaneb reisisellile hoopis kõnekam vaatepilt. Põneva arhitektuuriga majad, mida võib suu ammuli alt üles vaatama jäädagi ning väga puhtad pinkidega varustatud pargid. Tasus edasi tulla natuke pelutavast piiritsoonist ning anda linnale võimalus end tõestada.

Mõnevõrra ebamugav oli vaadata piirilähedase napsupoe parklas toimuvat. Rahulolevalt vuntsi muhelev perepea muudkui ladus kastide kaupa kanget sarvilise logoga õlut Eesti numbrimärgiga autosse ning sätitud pereema püüdis halva mängu juures jätkuvalt head nägu teha. Läks ja vaatas niikaua platsil müüdavaid kevadlilli ja nuusutas pärmita leiba.

Sügasin natuke kukalt kümne autosse kaduva kasti peale ning palusin kõigevägevamat, et rammus ports õllerüübet ikka kogu küla peale jagamiseks läheks. Muidu saavad mõnust ümiseva roolija maks ja neerud hirmsa põntsu. On’s seda õnnetust nüüd Kristuse ülestõusu eel vaja?