Inara Luigas – malbe mässaja

POLIITIK • Saare talu perenaine Inara Luigas särab vaatamata sombusele ilmale kui päike. Sellal, kui tema abikaasa Aare asjalikul ilmel õues ringi käib ja vaikselt kartuli mahapanekuks ettevalmistusi teeb, seab Inara end koos külalistega kohvilauda, et väheke juttu vesta. Tema näol on kerge rõõmus naeratus, mille põhjust ei ole raske aimata. Savisaare raudsest haardest vabanemine on talle hästi mõjunud. Kui varasematel kordadel intervjuud tehes on ta olnud kohati kahtlev ja sõnu otsiv, siis nüüd räägib ta muretult, entusiasmiga. Inara räägib sellest, et karvamütsis Edgar vene kiriku taustal oli talle viimane piisk karikasse, mis teeb Keskerakonnast tema arvates ususekti, kus ainult ühtmoodi mõelda tohib, ja sellest, mida ta oma äsjaleitud vabadusega pihta kavatseb hakata. Ent kõigest järjekorras.

Inara ütleb alustuseks, et on nüüdseks juba 15 aastat erakonnas olnud ja paljudest asjadest on tal kahju rääkida. Paljud vanad võitluskaaslased – nii need, kellega koos Riigikogu pinki nühitud, kui need, kellega siin Kagu-Eestis kohalikke asju aetud – on ju endiselt armsad. Õnneks on kõige raskem aeg siiski läbi. See oli pärast seda, kui Inara erakonnast ära tuli. „See tühi tunne pärast 9. aprilli (siis tegid kaheksa keskerakondlast oma lahkumise teatavaks – toim) oli kõige raskem,” tunnistab ta. „Pidin kõik oma käigud ja päevarütmi ümber reastama. Tundsin esimest korda nii suurt tühjust. Uskusin, et see on lihtsam, aga väga tühi ja kurb tunne oli.”

(Loe edasi ajalehest või telli pdf.)