Hommikul Kagu-Eestis ärgates tabab karm reaalsus. Tahaks sõita ühistranspordiga ja seda tasuta, kuid kahjuks ei ole see võimalik. Tallinnas tunnevad inimesed aga siirast rõõmu, sest perede suur kuluartikkel on nüüd likvideerunud. Ehk teisiti öeldes, kui elad Tallinnas ja sul on mingidki väljavaated tööle, palgale ning muule heaolule, saad prii sõidu pealekauba. Kui aga oled Kagu-Eestis kogu regionaalpoliitika puudumise kiuste suutnud vastu pidada, sul on miinimumpalk ja mõni liikuva ühistranspordi nime kandev buss, võib sind uuel aastal üllatada veel ka ühistranspordipileti hinnatõus.

Varjamatu kadedusega vaatame pealt, kuidas Tallinna elanikud saavad tasuta sõita. Seejuures jääb Kagu-Eesti elanikele vaid rõõm tasuta jala käia. Kui vahemaad on jalgsi liikumiseks liiga pikad või ilmaolud liiga halvad, on võimalus lihtsalt kodus olla.

Lahendus sellisele kreeni kiskuvale olukorrale tundub olevat see, et need, kes vähegi jaksavad rabeleda ning peavad seda vajalikuks, leiavad endale elu- ja töökoha Tallinnas. Hakkab kehtima põhimõte – kui elada tahate, kolige ühte punkti kokku. Kes Tallinnas pikemalt peatuda ei soovi, broneerigu pilet Soome või kaugemale.

Inimesed lahkuvad

Igale Kagu-Eesti elu pisutki tundvale või natukenegi näinud inimesele on tasuta ühistranspordi vajadus selles regioonis vaieldamatult selge. Kuid kes võiks seda tagada? Praegu riiki juhtivatelt poliitikutelt seda mõistmist ei tule. Isegi selliste argumentide valguses, et varsti võib elu Kagu-Eestis ilma väga jõuliselt sekkuva regionaalpoliitikata välja surra. Riigi mõistes ei tundu inimtühi Kagu-Eesti probleemiks olevat. Siinsed kohalikud omavalitsused on aga rahaliselt sedavõrd väetikesed, et nemad seda ideed ellu viia ei suuda. Isegi kui nad saavad aru, et tasuta transport maal oleks kui sütik mitmete probleemide lahendamiseks.

Majanduses kehtib paraku selline seadus, et tugevam kasvab veelgi tugevamaks ja nõrgem jääb üha nõrgemaks. Protsess kestab seni, kuni tugevam neelab nõrgema alla või nõrgem sureb välja. Tallinn on suur ja tugev ning saab endale tasuta ühistransporti lubada. Tegemist on hea idee ja õige arenguga. Kagu-Eestis tasuta transpordi rakendumise võimatus aitab inimestel kiiremini langetada otsuseid siit äraminekuks. Kui riik ei astu „tugevam sööb nõrgema” majandusseaduse rakendumise vahele, ääremaastub Eesti kagunurk veelgi.

Mida teha? Vastus on väga lihtne: Kagu-Eesti vajab tasuta ühistransporti ja kohe. Selle peab tagama riik. Tulgu raha selleks Kreeka pensionäride taskust või saadikute kuluhüvitiste kärpest. Võib ka militaarkulusid kärpida, sest tasuta transport tagab kodanikele suuremat turvalisust kui kokkukuhjatav vana ja aegunud raske sõjaraud. Kui aga kohe tegusid järgnema ei hakka, siis ei ole tõesti muud teha, kui vändata mälestuseks viimased videofilmid veel elavast Kagu-Eestist, sest varsti ei mäleta  elusolevat kagunurka enam keegi.