Kindlasti on õhinapõhiselt tegutsevaid sinisilmseid tegelasi, kes peavad Rahvakogu osalusdemokraatia musternäiteks. Seda arvamust on peavoolumeedia ka kogu oma võimsuse ja oskusega õhutanud. Paraku on toimuval ka varjatud juuri. Eesti Vabariigi põhiseaduses on Rahvakogust juttu veel vähem kui esimesest leedist või Anu Saagimist. Meil olla kõrgema võimu kandjaks rahvas, on valitav Riigikogu, on president ja valitsus. Kui viimastel mõistus otsas, tuleb rahvahääletus. Just referendumiga otsustati Eesti euroliitu liita ja vahetati Lätis seimi. Nüüd tahavad naabrid Läti saatust üldrahvalikult otsustada.

Rahvakogu kokkukutsumise ja pidamise maksis kinni Avatud Eesti Fond. Seda ühendust on rahastanud Ameerika rikkur George Soros. Pole siis eriti imestada, et Rahvakogu ei pooldanud „ootamatult” meie USA taustaga presidendi otsevalimist.

Rahvakogu valijaks ja kärmelt kokkuajajaks palgati TNS Emor. Tulemus: 310 kohaletulnut enam kui 500 lubanust näitab töö kvaliteeti. Teame võimekaid riigikogulasi, kes toovad üksi isegi poliitikakaugetest kolgastest Peipsi äärest vajalikul päeval vajaliku arvu bussitäisi muukeelseid õigesti hääletajaid, kuhu vaja.

Rahvakogu korraldaja palkas koosolemist juhtima näitleja ja kutsus jaosuurusi laudkondi juhtima enda valitud jupijumalad ning see on rahva tahte avaldamisest sama kaugel kui Sorose kodumaa Võrust.

Ühiskondliku rahulolematuse põhjuseks sai Riigikogu liikmete arrogants, kes rahva esindamiselt läinud üle erakondade tagatubades istuvate nimekirjakoostajate teenimisele. Kas Eesti Vabariigi sisepoliitika väärastumine on parandatav põhiseaduseväliselt ja võõraste rahade eest palgatud No99-laadse etendusega, millega liitus ka lauaülemate range kontrolli all hoitud paarsada lihtsameelset? Vaevalt, sest väga hästi on meeles projektipõhise äraostmatute erakonna tulek ja olek. Ka nendelt läks omal ajal Vaba Euroopa kotkana tundunud ja nüüd eurotagahoovis varblasena säutsuv esinduspresident paluma, et Rahvakogu ettepanekuid ikka arutada võetaks. Kas ei meenuta see Kandle harrastusteatri edukamaid etendusi – tuleb valida vaatajale hingelähedane teema ja esituspaik, palgata mõni elukutseline näitleja ning oodata edu?