On selge, et valimisvõitlus on selleks aastaks pihta hakanud, enam ei hoita millegagi tagasi. Juba kuus kuud enne valimisi ei häbeneta ka valede abil võimalikele konkurentidele ära teha, kuigi Võru-suuruses linnas tuleks ennekõike keskenduda koostööle.

11. aprilli Võrumaa Teatajas nimetas Võru linnapea Jüri Kaver mind valimisturistiks ja väidab, et ma elan Rõuges. Enda teada olen sündinud Võrus, õppinud Võru Kreutzwaldi gümnaasiumis, töötanud 12 aastat Võru kesklinnas asuvas Võru maavalitsuses ja mis peamine: viimased kümme aastat olen elanud reaalselt Võru linnas. Loodan, et Liiva tänav, kus viimased seitse aastat elanud olen, kuulub jätkuvalt Võru linna koosseisu, kuigi selle ääretult viletsat seisukorda vaadates võib jääda vastupidine mulje. Kummaline on ajalehest lugeda, et kümnendi Võrus elanud inimest nimetatakse turistiks. Kui nii, siis ilmselt turismimajanduse edu üle kurta ei saa.

Minu pere neljast liikmest kolm on Võru linna kodanikud. Et mu isakodu asub Rõuge vallas, olen senini olnud rahvastikuregistris arvel sealse aadressiga. Hiljuti tegin avalduse Võru linna sissekirjutuse saamiseks ja see peaks olema juba ka heaks kiidetud. Sealjuures ei ütle Eesti seadused, et keegi peab ilmtingimata olema sisse kirjutatud sinna, kus ta elab.

Turistiks tembeldamine on eriti kohatu aga seetõttu, et – nagu härra linnapeagi hästi teab – olen linnas ka kõik need aastad aktiivselt kaasa löönud. Kuulusin eelmise Võru linnavolikogu koosseisu ajal Võru linna majanduskomisjoni, olen viimased neli aastat osalenud lasteaia Okasroosike hoolekogu töös ja oma igapäevatöös puutun tihedalt kokku erinevate Võru linna valdkondadega. Neist viimastest tahaksin aga Kaveriga sisuliselt rääkida, sest tegematajätmist on piisavalt. Valed ja poriloopimine paraku aga edasi ei vii.