Võrust tuule tiibadesse saanud ja nüüd Tartu Bigbanki võrkpallimeeskonna juhendajana Eestis kõrgeimal tasemel tegusid tegev Oliver Lüütsepp on uue põlvkonna üks väljapaistvamaid treenereid. 30aastane Lüütsepp särab nüüd küll Lõuna-Eesti keskuses, kuid hoiab silma peal ka kodulinna võrkpallielul. Intervjuus Võrumaa Teatajale annab ta retsepti, kuidas meeste arvestuses üleriigilisel tasemel jälle tegusid teha.

Intervjuu tegemise ajal hoiab Tartu Bigbank Credit24 meistriliigas liidrikohta. Olete võitnud kõik 16 mängu. Oli selline edu enne hooaega prognoositav?

Oliver Lüütsepp: Ettevalmistusperioodil sai selgeks, et oleme Kanadast tulnud diagonaalründaja Bradley Gunteri palkamisega täkkesse pannud. Pärast seda olin kindel, et oleme leidnud võistkonnale selge liidri ja võitleme kõige kõrgemas konkurentsis.

Karikafinaali pidite televiisorist vaatama, sest poolfinaalist pääses tänu kuldse geimi võidule edasi Tallinna Selver. Kui rängalt seda üle elasite?

O. L.: Õnneks läks hooaeg kohe edasi ja pikalt põdemiseks polnud aega. Oli asju, mis jäid kripeldama: mõne mängija individuaalne vormikõver, teise mängu kolmandas geimis korraks käest antud initsiatiiv ja mõned hilinenud vahetused. Aga see on tagantjärele tarkus, „oleksid” spordis ei maksa, ja nagu öeldakse: kaotustest õpitakse kõige rohkem. Ju me polnud veel valmis võitma ja seda kaotust oli järelikult vaja, et järgmine kord tugevam olla.

Saite Tartu Bigbanki peatreeneriks 2015. aasta kevadel, kui klubi juhtkond mõneti üllatavalt Andrei Ojametsa lepingut ei pikendanud. Olite sisimas valmis ohjad haarama või kõhklesite?

O. L.: Tolleks hetkeks enam kõhklusi polnud. Treeneriameti alguses mõtlesin, et peatreeneri rollini on aega küll ja veel, aga iga aastaga huvi ja eesmärgid vaikselt kasvasid. Viimasel Ojametsa aastal tundsin, et võiksin Andrei kõrval samamoodi jätkata, kuid mõne uue peatreeneri assistendiks enam ei taha, pigem prooviks ise. Naudin protsessi kui sellist tulemustest enamgi, ja mis võiks veel parem olla, kui saab ise asju juhtida ja otsustada. Iseloomult olen pisut esineja tüüpi, seega peatreeneri ametiga kaasnev tähelepanu ka ei hirmutanud.