Olukord, kus piiri äärest Eesti territooriumilt röövitakse päise päeva ajal Eesti kodanik ja viiakse ta üle piiri, on lubamatu. Piir tuleb pidama saada, maksku mis maksab.

Eesti idapiir on seni jäänud tähelepanuta, kuna piirileping, mille sõlmimine on veninud kümmekond aastat, on praegu veel jätkuvalt kehtetu. Õigemini leping, Tartu rahuleping, kehtib, aga Vene pool seda ei tunnista ja Eesti pool on vaikselt hakanud sellest lepingust taganema. Kuivõrd uus leping võibki sõlmimata jääda, tuleb praegune ajutine piirijoon Venemaaga korda teha ja võsast puhastada. Et vähemalt politseinikud ja piirivalvurid saaksid turvaliselt oma tööd teha.

Eesti liitudes Euroopa Liiduga oli üks lubadusi, et liidus olles saab piirileping sõlmitud, aga seda lubadust ei ole täidetud. Euroopa Liit tahab ajada Venemaaga sõbralikke suhteid ja Eesti hääled on jäänud hüüdja hääleks kõrbes. Euroopa Liidu ametnikud vaatavad rahulikult pealt, kuidas Vene pool eestlasi kotib ja oma tingimusi peale surub. Euroopa Liidul pole Eesti muredest sooja ega külma – praegusel üleilmse kriisi ajal on Eesti jäänud muredega üksi.

Eesti üksiolemist näitab hästi piiri äärest Eesti alalt röövitud kaitsepolitseiniku juhtum. See on jäänud maailmas üleüldise ISISe ja uue Iraagi sõja eufooria taustal täiesti tähelepanuta. Nii nagu on jäänud tähelepanuta Ukraina probleemid. Venemaale Krimmi ja Ida-Ukraina okupeerimise eest kehtestatud sanktsioonid on vaid kosmeetilised, mille üle Vene ametnikud ainult irvitavad. Suur äri käib Venemaaga rahulikult edasi: Venemaale kulgevad Mercedesed ja Mistralid, sealt tuleb vastu gaas, üle Eesti ja teiste Balti riikide ning Ukraina peade. Euroopa uueks välisministriks kinnitati briti asemel itaallane, mis näitab uut suunda Euroopa–Vene suhetes. Maailma jagatakse suurte vahel uuesti ringi ning Eesti-sugustel pisiriikidel on väga lihtne ilma jääda oma privileegidest. Turvalisus on juba kaotatud – isegi piirivalvurid ei julge enam Vene piiri ääres rahulikult ringi kõndida.