Mis toimub?

Homme on lastekaitsepäev, mille ellukutsumisest möödub üheksa aasta pärast sada aastat. Kuid tundub, et lapsed ei ole kunagi nii kaitsetud olnud!? Kiusamine on jõudnud juba lasteaedadesse. Kes ja kus on teinud vea, et lapsepõlv saab mõne lapse jaoks otsa juba lasteaias?

Veelgi hullem. Järjest ilmneb fakte beebide raputamisest. Raputatud lapse sündroomi on keeruline diagnoosida. Raputamisest tingitud hädad võivad ilmneda aastaid hiljem. Siis ei oska keegi seletada, miks noor inimene ühel või teisel kummalisel moel käitub või mis veelgi traagilisem – kuriteo toime paneb.

Täiskasvanud onud-tädid mõistavad noore hukka, aimamata, et tegu on aastaid tagasi raputatud lapsega või lasteaiakiusamise läbi elanud noorukiga.

Lastekaitsepäev kõlab nii kenasti. Selle paistel on nii mõnus ennast esile tõsta, ja kui veel ilm ka ilus on … Sel päeval peaks hoopis otsima, kuhu on kadunud laste tõeline lapsepõlv, mis laseks neil hiljem olla tõeline inimene.

Mõni aeg tagasi oli Viljandis koolitulistamine, äsja pussitamine. Miks? Kas millalgi jõutakse tegeliku põhjuseni nende traagiliste sündmuste puhul?

Täiskasvanud on kavalad, et otse vastata. Eriti kavalad on poliitikud. Meenub, et Ameerika riigimees ja Nobeli rahuauhinna laureaat Henry Kissinger ütles millalgi väga tabavalt: poliitikud on tegelikult ausad ja nii ka tema, sest tunnistas oma esimest viga oma memuaaride 850. leheküljel.

Meil sellise kaaluga poliitikuid ei ole ja küllap ei saagi olema, sest hiljutisel riigikogu ööistungil tunnistas üks eriti võrdõiguslik rahvaasemik, et isegi meedikute 24tunnised valved ei ole nii rasked kui riigikogulaste ööistungid!? Sellepärast tulevadki täna paljudes linnades arstid ja õed padjaga tööle, et näidata solidaarsust poliitikute raske töö suhtes.

Meedikud loodavad, et ehk ühinevad nendega ka päästjad ja politseinikud, kelle jaoks on öötöö paratamatu. Riigikogulastel on öötöö ainult korra aastas ja sedagi enne mitmekuulist istungite vaheaega.

Mis saab?