Haridus- ja teadusministeerium ning sihtasutus Innove on loonud ja loomas uut nii-öelda indeksite süsteemi, kuidas hinnata erinevaid gümnaasiume peale riigieksami tulemustele. Teisipäeval tuldi avalikkuse ette plaaniga hakata koolide hindeid andma nende panuse järgi.

Nii nagu õpilastele, hakatakse ka koolidele seega edaspidi konkreetseid hindeid andma näiteks õpilaste võimekuse, varasemate teadmiste, kooli asukohaga seotud võimaluste jm alusel. See on aga alles algus. Lähiaastatel võetakse kasutusele lisanäitajad, edaspidi hakatakse hankima infot ka õpilaste rahulolu, kiusamiste, puudumiste ja õpingute jätkamise kohta.

Uus süsteem peaks justkui aitama nii tava- kui ka eliitkoole. Mõlemad on seni elanud rahulolevalt oma mullis. Tavakoolid on leppinud olukorraga, et eliitkoolid korjavadki õpilasturult koorekihi. Eliitkoolid aga juba arvestavadki sellega, et saavad endale andekamad põhikoolilõpetajad ja tagavad sellega kõrgema koha koolide pingereas. Kas uue hindamispoliitikaga lüüakse kaardid nüüd sassi?

Kas haridustööd on mõtet pingeritta panna? See on mõnes mõttes surve tekitamine nii koolijuhtidele, õpetajatele, lastele kui ka nende vanematele. Samas, meile kõigile meeldivad pingeread, meeldib olla selles osaline ja olla seal ka võimalikult kõrgel kohal. Ja me kõik mõtleme oma laste tulevikule.

Eile avaldati erinevatel meetoditel arvutatud koolide edetabeleid. Segadust on palju. Küsimus on, kas riigi uued indeksid teevad hindamist lihtsamaks või hoopis keerulisemaks. Võrumaal on viis gümnaasiumi. Edatabelite põhjal reastuvad koolid erinevalt. Ühes edetabelis on reastus Vastseliina, Võru, Antsla, Parksepa ja Varstu. Teises edetabelis on Võru aga Vastseliinast ees.

Häid tulemusi on võimalik saavutada erinevas piirkonnas, erineva suurusega õppasutustes ja mõlemast soost õpilastel. Kõik on suhteline. Eesti koolivõrgustik on siiski täpselt nii tugev, kui on selle kõige nõrgem lüli. Ja seesugused indeksid panevad meid vähemalt kaasa mõtlema, kas, kuidas ja mida on võimalik parandada.