JUHTKIRI Tiitel „suurim”, „parim”, „moodsaim”, „avaraim” on enamasti positiivne nähtus. Millal aga muutub liigne agarus ogaruseks? Igapäevane võistlus käib igal alal ja ellujäämise nimel ollakse vahel valmis tegema ka ogaraid otsuseid. Üheks hullunuimaks valdkonnaks on kindlasti kaubandus. Olgu siis kõikvõimsas internetis või digitaliseeritud nutikauplustes, mis igal sammul üksteist edestada proovivad.

See, et väikesesse Võru linna mahub rohkem kauplusi, kui keskmine võrulane vajaks, teab ilmselt igaüks. Ometi igatsetakse ikka midagi uut. Prisma Võrus veel kanda kinnitanud ei ole ja selle järele ka õhatakse. Eks ole juba ennemuistsest ajast teada, et inimloomus ihaleb ikka selle järele, mida parasjagu ei ole. Prisma liigset agarust üles ei näita ja nähtavasti Võru turule ei trügi.

Küll aga rööprähklevad siin mõned ketid lausa mitme kauplusega ja mõnele ei piisa enam mitmest pisipoestki, tehakse hoopis suuremaid plaane. Kipub jääma mulje, et lai kaubavalik on muutunud teisejärguliseks, esile trügivad kaubanduspinna suurus ja digitaalne võimekus. Igasugune nutilähenemine on esmatähtis. Nutikassad, digitaalsed hinnasildid on juba tänapäev. Ilmselt ei lase end kaua oodata aeg, mil ostukorv otse nutiseadmest ostunimekirja endasse laeb ja kaardirakendus poe skeemi järgi liikumiskaardi joonistab, sest mida suuremaks aetakse hiigelpoodide pinnad, seda keerulisem on neis orienteeruda.

Ei saa imeks panna, miks kauplused nii agaralt digiajastuga sammu peavad. Eestlaste e-riigi üle võidakse küll nalja heita, kuid hingelt on eestlane e-riigi vääriline. Eestlane e-ostles möödunud aastal 1,4 miljardi euro eest ja e-kaubanduse käive kasvas 26 protsenti. Kui vaadata tõsisasja, et internetimüük moodustab juba 20 protsenti kogu jaekaubandusest, ei saa kaubandushiiglastele ette heita, et ka tavakauplusi iga hinna eest suuremaks ja e-eeskujulikumaks soovitakse muuta. Millegagi peab internetis surfavat e-eestlast ometi ka kauplusesse kohapeale meelitama. Olgu siis selleks kauplusesisene GPS või digimuundatud hinnasildid.