On selge, et erinevatel etappidel võib eestimaalase elu keskmisest keerulisemaks kujuneda ning vajatakse kõrvalist abi, et taas rajale tüürida. Viimasel ajal käiks justkui võistlus ja võidujooks selle üle, kellel siis lõppkokkuvõttes on ikkagi kõige raskem ning kes vajab suurimat abi ja toetust? Teisalt unustatakse sageli ära, et abi, mida rajalt eksinutele pakutakse, tuleb suuresti rajalpüsijate rahakotist. Kuidas aga mõõta abivajaduse limiiti? On selge, et ajutiselt töö kaotanud või erinevatel tervislikel põhjustel töövõime vähenemise all kannatav või töövõime sootuks kaotanud inimene vajab tuge. Teisalt on tarvis adekvaatset hindajat, kes ütleb, mil määral abi saamine on õigustatud ja mil määral on abitus hoopiski õpitud.

Seda, et lapsed on ühiskonna alustala tunnistavad ilmselt peaaegu kõik. Nii on kõige suurema surve all lastetoetused ning õpetajate palgad. Õpetajad, kes peaksid justkui ühest küljest vastutama selle eest, et need niinimetatud alustalad saaks tugevast terasest, on kindlalt seda meelt, et kasvatamine jäägu ikka koduseinte vahele. Sajaprotsendiliselt valeks ei saa lugeda paraku kumbagi väidet. Nii nagu on ka keeruline kui mitte sootuks võimatu leida valemit, millega põhjendada lastetoetuste kasutamise valdkondi. On selge, et lastel, kes endiga veel päris ise toime tulla ei oska ega saa ja ei peagi, peaks olemas olema elementaarne. Kaetud peaksid olema põhilised vajadused ja elu lisaks sellele elamisväärne. Nii osatakse ka enda perele tulevikus väärt vundamenti luua. Olemata ise kogenud korrektseid eluviise ja põhimõtteid on üsna keeruline neid luua. Küll aga kipub lastetoetus, mille suurenemist tulihingeliselt nõutakse, jõudma valede hüvede katteks.

On asju ja olukordi, mida paraku ei ole võimalik kontrollida. Nii ei ole võimalik ühelgi ametnikul teada, mida üks või teine vanem lastele suunatud toetuse eest soetab. Õigeid ja valesid vastuseid siin ühtselt paraku polegi. Juhul kui vajaka on kõigest, siis ei saa lõpuni pahaks panna kui lastetoetuse eest köetakse soojaks tuba ning tuuakse tervele perele toit lauale ning selle võrra tõmmatakse kokku teiste, ehk küll vähem oluliste, kuid siiski lastele vajalike kulutuste arvelt.

Nii on raske kõigil. Ühtviisi, kuid erinevalt. On keeruline toetuse nurujatel, on keeruline nende määrajatel ja ka neil, kes hakkamasaamatutele makstava toetuse higi ja pisaratega peavad ajast aega välja teenima.