Aasta 2022 suleb varsti enda järel ukse. Selle viimastel päevadel tehakse tavapäraselt kokkuvõtteid, reastatakse plusse ja miinuseid. Aastale tagasi vaadates on raske vältida külmavärinaid. Tahaks aega tagasi pöörata.

Vanad ladinlased nimetasid untsu läinud aastat annus horribilis (hirmus aasta). Selle vastand oli annus mirabilis (imeline aasta).

Väidetavalt toonud sõnaühendi taas kasutusse tänavu lahkunud Briti kuninganna Elizabeth II, kes 24. novembril 1992 oma rubiinjuubeli puhul kõnet pidades nimetas aastat annus horribilis’eks, pidades silmas skandaalide rida Briti kuningakojas. Krooni pani hirmsale aastale prints Charlesi ja printsess Diana lahkuminek 9. detsembril 1992.

12 aastat hiljem rääkis hirmsast aastast ÜRO peasekretär Kofi Annan. Temal oli südamel avalikuks saanud ÜRO poolt Iraagi abistamiseks mõeldud „Nafta toidu vastu” programmiga seotud afäär. Viis päeva hiljem, 26. detsembril 2004, külvas India ookeani hiidlaine surma ja hävingut suurele alale.

Annus horribilis’e tiitli pälvis 2020. aasta COVID-19 pandeemia tõttu. See aasta tunnistati halvimaks kalendriaastaks üldse. Tänavune aasta on selge väljakutse esitaja.

24. veebruaril alanud Venemaa agressioon Ukraina vastu pööras paljudel inimestel senise elukorralduse pahupidi. Oleme lugenud erakordsest asiaatlikust julmusest, millega venelased on Ukrainas silma paistnud. Samal ajal kogesime Euroopa hämmastavat koondumist ja ühtsust, et kurjaga võidelda. Enda ja Euroopa vabaduse eest võitleva Ukraina selja taga on vähemalt 50 riiki, kes oma võimaluste kohaselt toetavad ukrainlaste jõupingutusi. Üldine seisukoht on, et rahust saab hakata rääkima siis, kui agressor on tõrjutud Ukraina piiri taha. Vaenlane lüüakse puruks, võit saab Ukrainale, Putinit ja Co-d ootab rahvusvaheline kaelakohus.

Eesti kaotas kallinenud energiahindade tõttu sel aastal palju oma ettevõtluse rahvusvahelisest konkurentsivõimest. Üle 20 protsendi küündiv inflatsioon, elukalliduse ja hindade tõus on suunanud Eesti vaesumise teele. Palkade tõus, mida pidevalt kuulutatakse, ei ole suutnud tagada Eesti inimestele varasema elatustaseme säilimist ja sisuliselt rahastame oma praegust toimetulekut säästudest, kellel neid on.

Kunstnikud kujutavad lahkuvat aastat vana mehena ja varsti saabuvat uut aastat poisikesena. Kas uus aasta annab riigitegelastele jõudu ja arukust, et Euroopasse saabuks rahu ning tagasikäik asenduks edasiminekuga? Ei tea, aga imelise aasta lootus jääb, sest on nii loomulik loota ja oodata paremat.

Paremat uut aastat!