ARVAMUS

JUHTKIRI Viimaste kuude jooksul on inimene kogenud ühtpidi edasiminekut ja teistpidi tagasiminekut. On saadud aru, millistest asjadest loobumine elus tegelikult suuremat ohverdust ei nõua. Loobutud on reisimisest välisriikidesse ja isegi päris pikaks perioodiks spaakülastustest. Teisalt on astutud suur samm tulevikku, viies kaugtöövõimalused ja tehnikast maksimaalse kasuvõtmise viimse piirini.

Kätte on jõudnud aeg, mil lihttööline ei ole enam iseenesestmõistetav, vaid vastupidi. Hoolimata iseteeninduskassade mõningasest võidukäigust on kauba väljapanijad ning klienditeenindajad need, kelleta tänapäeva ühiskond jääks nälga. Kui minna veel üks samm tagasi ja jõuda tooraine korjamiseni, siis üsna väikese ajaga sai selgeks, kuidas ühe lemmikmarja, maasika nautimiseks on vaja enne tööd teha. Kui aga töötegijad jäävad piiri taha? Hirmujutud mädanenud maasikatest põldudel on meediasse paisatud info kohaselt eestlaste lähitulevik.

Kuigi statistikat nimetatakse suureks valeks, siis teinekord on numbrite taga ka killuke tõtt. Väidetavalt on maasikakorjaja amet suveperioodil Eestis üks ihaldatumaid hooajatöid. Keskmine kandideerijate arv ühele ametikohale olevat lausa 116 inimest. Kui igale ametikohale jagub lausa nii laialdane valik, et iga peremees peaks endale priima sulase leidma, miks siis maasikate mädanemist kardetakse? Iga töötaja arvestab oma töölkäimise varem või hiljem numbritesse ümber. Isegi kui tegemist on meelisalaga ja mõnel soojal suvepäeval oleks maasikapõldude vahel isegi lootust kuldne jume boonusena palgeile saada, siis lõppkokkuvõttes on oluline number töö taga.

Maasikakorjajatele pakutakse väidetavalt keskmiselt töötasu 600 kuni 1200 eurot. Kui numbrid tunduvad nõnda ilusad, siis miks lõppkokkuvõttes ühele ametikohale olevast 116 kandideerijast ühtegi sõelale ei jää? Kuulu kohaselt on numbrid küll ilusad, kuid kättesaamiseks peab korjaja liialt oma käsi küünitama. Seitsmepäevased töönädalad ja pikad päevad varjutavad kuni 1200eurost palka, mille püüdmine ka suurema tahtmise juures siiski ainult sinna 600 euro kanti kipub jääma.

JUHTKIRI Üheks inimkonna jõukuse näitajaks on viimasel ajal saanud see, kui palju keegi on suuteline ühe hooaja jooksul reisima teise riiki, ennekõike mõnele soojale maale. On nii lähemaid kui ka kaugemaid paiku, kuid üheks populaarsemaks sihtkohaks kindlasti Egiptus, mis ei sea liiga karme kriteeriumeid hinna ja reisi pikkuse osas.

Kui Taimaale lendamiseks on tarvis julgelt kaks nädalat argielust pausi võtta, siis Egiptuses käib ära isegi seitsme kuni kümne päevaga. Jõukamatel asendas viimastel aastatel selline päikeseenergia kogumise sutsakas lihtsa inimese kaua planeeritud spaanädalalõppu. Omaette klassi kuulusid need, kes üheks või suisa mõneks talvekuuks soojale maale pagesid ja seal Eestimaa pimedusest rusutud hingi päikesega kosutasid, et naasta värskete ideedega ja töökamatena kui iial enne.

Kõik see jättis Eestimaa paigad nii sügistalviseks kui ka suviseks perioodiks lihtsamate inimeste pärusmaaks. Võõra päikese ammutajad on aga ahastuses. Eestimaa suvi tundub end laskvat tänavu pikalt oodata ning päikest ja sooja antakse raasudena. Siiski ei heideta meelt, sest kuskil peab ju end turgutama, seda enam, et kevadised soojamaareisid korstnasse kirjutati.

Nii lähebki suvel rebimiseks, sest Eesti-siseseid reisijaid tundub sel hooajal olevat rohkem kui muidu. Kõik, kellel soojamaareis ära jäänud, on otsustanud kohalikust elust ja melust maksimumi võtta. See on veski kriisist kõige rohkem räsida saanud turismi- ja majutusettevõtetele, kes ilmselt saavad üsna pea hakata reegleid ise seadma. Õnneks on Eestimaa eestlaste jaoks piisavalt suur ja lai ning peaks ära mahutama kõik siseturistid. Küll aga on oht, et kui lihtinimene ei saanud alati rikkuri kõrval omale paar korda aastas Egiptuse lendu lubada, muutub Eesti peagi uueks Egiptuseks. Suurenenud nõudlusest lakke löödud majutushinnad pisikesel Eestimaal seavad piirid ette neile, kes varem olid Egiptimaast unistajad ja truud siseturismi tarbijad.