ARVAMUS

JUHTKIRI Inimese vabameelsuse tase on sageli erinev, nii nagu on ka kõik inimesed erinevad. See, mis on ühe jaoks tabu ja taunitav, ei pruugi teist panna isegi mitte kulmu kergitama. Ammu aega tagasi oli tabu ka mõne asja ülestunnistamine. Ahistamine, eriti lapseeas, oli selline teema, mis päevavalgust ega trükimusta ei kannatanud. Arvati, et mida pole avalikkuse ette toodud, seda ei ole olemas. Nappis ka kanaleid, kus oma arvamusi või arusaamu või läbielamisi väljendada.

Tänapäeval on kanaleid, kus oma sõna laiali paisata, laialt käes. Kes vähegi soovib, sellel on lihtne võimalus avaldada arvamust, kellegi peale kaevata, jagada rõõme või hoopiski kedagi mustata. Mida rohkem on võimalusi ja mida rohkem on avaldatud arvamusi, seda keerulisem on välja filtreerida tõde, sageli ei olegi enam ühest tõde. Iga inimese arusaam mingist kindlast asjast loeb ja ei saa olla lõpuni vale. Nii on ka võimalus mitmeti mõistmiseks.

Ka telemaastik on lasknud oma piirid rohkem valla. Aastaid tagasi oli sünnis aluspesus keha näidata alles pärast südaööd ja rangelt piiritletud rahvale. Nüüd silkavad noored üliõpilased teleekraanil ringi, loobivad roppusi, sest see on nende arvamus, ja astuvad kas või vahekorda, sest see ongi ju päris elu. Kõike seda tehakse kõige magusamal eetriajal ja üldsuse silm isegi ei pilgu, sest ollakse juba harjunud. Nii ongi keeruline tajuda, kust läheb piir ning kelle jaoks on piirid kitsamad ja kelle jaoks natuke laiemad.

Kindlasti kohustab ka amet teatavat käitumist, arusaama ning arvamust. Nii ei ole eeskujuks olevatel inimestel sünnis end avalikkuse ees ülemäära vabalt tunda. Siivsus on see, mida neilt eeskujuks oodatakse. Tänapäeval kipuvad aga ka need piirid kuidagi hägustuma ja ei ole enam päris üheselt mõistetav, kas ka näiteks kooliõpetajal on lubatud vabal ajal oma rollist välja tulla ja seada alastusele omad piirid või peab ta ööpäev läbi takerduma üldsuse omadesse. Kuniks selliseid piire veel mõnel määral kombatakse, tasub veel pigem karta kui kahetseda. Nii nagu on aja jooksul pikad ujumispüksid asendunud nappide bikiinidega ning varaõhtune lasteekraani eetriaeg on asendunud vabameelsete suhtedraamadega, hajuvad iga päev ka piirid rangete eeskujude jaoks.

Ammu aega tagasi ei olnud eestlane teab mis liikuv inimene. Töid ja tegemisi jagus nii palju, et isegi ei mõeldud sellele, kuhu minna võiks või kuhu mitte. Heal juhul mindi paar sammu talust eemal asuvasse kõrtsi, joodi üks peatäis ja tuldi koju tagasi. Seda juhtus ka harva, kui üldse. Ei tuntud puudust huviringidest, kontsertidest, etendustest, kinosaalidest, kaubanduskeskustest ega muust taolisest. Polnud aega puudust tunda. Elu tuum oli töö ja puhkus oli samuti töö. Spaasse lõõgastuma minna ei tulnud kellelgi pähegi.

Tänapäeval eestlane pigem puhkaks kui teeks tööd. Kuna suure osa töödest teevad ära masinad, jääb vaba aega laialt kätte ja seda soovitakse sisustada millegi meeldivaga. Kodust väljasaamine ei ole enam mingisugune imeline harv sündmus, vaid iganädalaselt plaani võetud meelelahutus. Minnakse välja einestama, nautima kinoseanssi või kaubanduskeskusesse ostlema. Sealhulgas makstakse selle käigus raha, mitte ei teenita. Tehakse tööd selle nimel, et saaks olla ilma tööta ja nautida hüvesid, mida pakub keegi teine.

Tänavune kriisiaeg püüab aga eestlast vägisi juurte juurde tagasi meelitada. Ei tea, kas viga oli üle pea kasvavas õllehinnas, mis periooditi kerkis Tallinna vanalinna lokaalides juba 12 euroni ja mida oli tarvis veidi taltsutada, või hoopiski milleski muus. Inimene ei tunne enam nii palju vajadust meelelahutusasutustes kruiisida. Isegi kui tunneb, siis kuklas vasardab sissesüstitud arusaam, et tegu on ju taunitav. On neid, keda kriisiaeg ei heiduta ja kes käivad uusi koldeid otsimas. Olgu kohtumispaigaks pubi, klubi, spaa või mõni muu asutus. Siiski ainult nendest ei piisa. Enamik suuremaid meelelahutusasutusi, isegi pubid, on inimtühjad. Lõõgastutakse koduseinte vahel või isegi looduses. Kevadine koroonaaeg on jätnud jälje ja kaduv suvesoe distsiplineerib inimesi rutiinsele sügisrežiimile, mille üheks osaks ei peeta enam meelelahutust. Eestlane on end justkui üheksaks järgnevaks kuuks karantiini pannud, arvates, et see ongi üks ainuõige viis ellujäämiseks.

Äärmused ei ole kunagi võitu toonud – eks näis, kas seekord läheb teisiti.