ARVAMUS

Ennustamine on tänamatu tegevus, kuid kui seda ametit osataks, siis ei raputaks maailma ükski kriis negatiivselt, vaid õpitaks kriisidest koguni kasu lõikama.

Nii oleks teatud, et saabuvad talveilmad ning piirangud reisimise osas vallandavad tõelise defitsiidi uiskude, suuskade ning kelkude osas. Ka oleks juba osad agarad reisibürood oma töötajad rakendanud tööle hoopis maskide tootmisliinide taha ning lõpetanud varakult soojamaareiside broneerimise. See omakorda oleks säästnud tagasimaksetest klientidele, mida oli tarvis teha finantsidega, mis omakorda olid juba suunatud uute kulude katteks. Korrektsete ennustuste abil oleks koroonaviiruse vaktsiin valminud oluliselt varem ning tänu pikemale testimisprotsessile ja sellest tulenevale kõrgemale usaldusväärsusele oleks seda oma kehasse lasknud süstida oluliselt rohkem eestimaalasi.

Kaubandus oleks oma e-poed löönud lõkkele kriisi eel ja mitte keskel ning ajal, mil sellest rongist oldi juba lootusetult maha jäädud. Iga kriis on mingite valdkondade tuhast tõus ja teiste valdkondade põhjavajumine. Tegutseda tuleb kiirelt ja õigel ajal, et mitte oma rongist maha jääda ja olla kokkuvõttes see, kes ainult kaotas ning midagi ei võitnud. Ka praegu on just neid ettevõtteid, kes siis, kui käibed ning tootmismahud kolinaga mäest alla veerevad, on suutnud oma mahte säilitada või isegi kasvatada.

Inimene õpib kogu elu ning seetõttu on sama saatus ka kõikidel ettevõtetel, sest juhitud saavad need veel praegu ja ilmselt ka lähitulevikus just inimeste poolt. Kuniks ei ole maailmas ennustajat, kes oskaks näha ette ning kelle teave ka inimkonnani õigel ajal jõuaks, tegeletakse olukordadega siis, kui need on käes. See omakorda ei anna võimalust teha ennetustööd ning kahjusid kasudeks pöörata. Teisalt on teatud korrektuurid head ja aitavad paika loksutada teelt libastunud valdkondi ning murda käitumismustreid. Inimkond ja sealhulgas ka kangekaelne eestlane on loomult põikpäised, mistõttu ei osataks veel tänapäeval ennustuste järgi elada. Kõigi kriisidega on sama mis koroonaviirusega. Juhul kui ei ole veel omal nahal ja korralikult tunda saanud, selle olemasolusse ega tulekusse ei usuta.

Vaheldus on alati tervitatav olnud, kuid teatav stabiilsus on tegelikult see, mida üks elupõline eestlane oma ellu rohkem igatseb. Kui rutiinist saab haruldus, siis on maailm segi pööratud nagu Kört-Pärtli särk pühapäevahommikul ja inimesed muutuvad trotslikuks, tigedaks ning veelgi kinnisemaks, kui üks eestlane oma tavaolekus olla harrastab. Koroonakopp on vallutanud terve Eestimaa ja kahetsusega tõdetakse, et see ei pruugi olla veel kõige tipp.

Tüdimus erinevate piirangute vastu ja igatsus kas või rutiinse kooli- või trennipäeva järele on süvendanud inimestes endassetõmbumist ja tigedust. Nii on rahvastik mitmesse leeri jagunenud. On neid, kes oma tüdimuse suunavad igasuguste piirangute eiramisse ja on neidki, kes ise sellest aru saamata leiavad endas sisemise paanika, mis neid raasu kaupa seestpoolt tühjaks õgib. Teadmatus selle suhtes, kust täpsemalt on võimalik endale viirus külge haakida, paneb nii mõnegi käega lööma ja mitte pingutama, sest inimesest endast sõltumatuid asju ei ole võimalik ühtäkki võlujõul muutma hakata.

Koolide rutiinse kontaktõppe taastamine käesoleva nädala algusest on pehmelt öeldes läbi kukkunud. Mitu kooli Eestimaal on juba pärast paari päeva kaugõppele tagasi saadetud. Mõnede koolide puhul isoleeritakse klasse ja õpetajaid, mis muudab koolipäevade tervikliku toimimise võimatuks. Ühtlasi laiutatakse käsi parimaid variante leidmata. Maskivastased kiruvad maskikandjaid, kelle kaasabil võiks positiivsete testide kogunumber praegu mäest alla vuhiseda nagu roosa Salvo kelk praegustelt lumistelt Haanja nõlvadelt. Siiski on numbrid kartustäratavad ning maskikandjaid süüdistatakse selles, et nende ponnistustest hoolimata olukord ei muutu. Teisalt tulistavad vastu ka kohusetundlikud maskikandjad ja viskavad palli vastase poolele. Tulu ei saavat tõusta millestki, mis on poolik. Tõsi, on jätkuvalt maskivastaseid, kes avalikes ruumides katmata näoga ringi lippavad. Ei saa olla sajaprotsendilist tulemust, kui selleks panustatakse vaid pool, kui sedagi. Piirangud kehtivad kaubanduskeskustes, kus võõras hingamisulatuses ollakse maksimaalselt mõnikümmend minutit. Koolimajad tervikuna, kus sajad õpilased liiguvad päeva vältel klassist klassi ning viibivad tunde erinevate õpetajatega ühtses füüsilises ruumis, ei näe maskide järele vajadust.

Nii on teadmatus, reeglite olemasolu, nende täitmine ja ka täitmata jätmine tekitanud ühiskonda koroonakopa, mille eest lükkamiseks ei piisa esialgu ei vaktsiinist ega kevade saabumisest.