ARVAMUS

KALEVI ALT VÄLJA NR 4 > Dr Friedrich Reinhold Kreutzwald kirjutas juba 164 aastat tagasi mõistukõnelise jutu „Kilplased” (1857). See on saanud rumalate ja põikpäisete inimeste üldnimeks. Kilplaste ennekuulmata narruste ja alpuse kaudu naeruvääristab Lauluisa igasugu vaimset piiratust, mõttetut ja sõgedat sagimist ning vähimagi taibukuse puudumist.

Mõelda vaid, et ka nüüdisajal pole kilplus kuhugi kadunud ja lisaks on laenatud idanaabritelt mõiste „potjomkinlus”. Kas ikka tasus süüa kartulikoori!?

Katastroofitingimustes katsetamine!?

Ekspeaminister Jüri Ratas nimetab olukorda katastroofiliseks! Perearst Karmen Joller ütles: „Mängus on inimeste elud, meie teeme pilootprojekte!”

EMOd on üle koormatud, kuid libedad tänavad ja kõnniteed pakuvad luumurdude, põrutuste ja avariides vigastatutega konkurentsi koroonahaigetele. Süüdlast ei ole! Nagu ei tea keegi, kes olid need kõrgepalgalised tädid ja onud, kelle tõttu sai seksuaalelu alustamise 16aastasest alampiirist 14!?

Digitiiger kaheks aastaks pausile!

Eksminister IT-alal Kaimar Karu ütles otse välja, et meie e-riik on sedavõrd varemetes, et tuleks panna kaheks aastaks pausile ja asuda ehitama uut e-riiki. Sellist e-riiki, millega saab tõesti laias maailmas kiidelda, mitte potjomkinlust ja kilplast mängida ja teisi eksitada.

Kui seda pausile panemist paluti kommenteerida asjatundjal Tõnis Jaagusel, siis mees nõustus. Kui seda küsiti visionäär Linnar Viigilt, siis oli sama lugu. Digiregistratuur jooksis kokku, e-eesti tuli äratada unest … Käsitsi koostatud nimekirjad …

Siinjuures juhiti tähelepanu Tõnis Jaaguse ametile, mis on tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse tervisetalituse juhataja.

Presidendi kantseleil on tarvis ligemale miljon eurot

Kantsei taotleb aastateks 2022–2025 inimarengu aruande koostamiseks ja IKT-kulude jaoks 865 031 eurot. Taotluses selgitatakse, et presidendi kantselei arvutivõrk on t ä i e l i k u l t amortiseerunud ning seetõttu on esmatähtis võtta kasutusele arvutikohateenus ehk arvutite majaväline hooldus ja luua infoturbejuhi töökoht, kelle palgakulu oleks neljaks aastaks 242 650 eurot, mis teeb kuupalgaks umbes viis tuhat eurot.

Kui riik keerab selja!?

Praegusel kriitilisel koroonaviiruse ajal edastavad telekanalid ja lehed Lastefondi reklaami: kui riik keerab selja.

Oleme tõusnud esimeseks masendavate koroonanumbrite poolest. Oleme esimeste seas, kus seksuaalsuhete alustamise vanus on langetatud nii maadalale. Kevade alguspäeval tähistati maailmas õnnelikkuse päeva, kus oleme taas väga nigelal kohal.

Kas riik ongi nii lastele kui ka meile kõigile keeranud selja? Küll tahaks teada, mida sellises olukorras ütleks dr Friedrich Reinhold Kreutzwald, kes pikalt Võrus arstiametit pidas ja sai mahti ka kirjutada.

Aga ükskord algab aega …

Nädalavahetusel toimunud aktsiooniga soovis osalev eestlane väljendada oma arvamust ja nõudlust vabaduse järele. Autokolonnides üle Eesti liigeldes, end sinimustvalgete lippudega ehtides ja valitsusele ette heites, kuidas piirangud on liiast ning vabadus piiratud, taheti end väljendada. Igaühe õigus on end väljendada ja peaaegu iga osaleja oli kindel, et neilt röövitakse igasugune õigus. Õigust tänaval autokolonnis liigelda ei piiranud aga keegi, küll tegid korrakaitsjad ettekirjutusi liikluseeskirjade rikkumise ning liikluse takistamise osas. Oma sõidukiga tänavale nii-öelda meelt avaldama tulla tundus õige tegu, kuid oma vabaduse eest vastutust võtta ei soovinud paljud.

Vabadus tähendab tavaliselt ka vastutust. Vastutust oma öeldud sõnade ning tehtud tegude eest. Kolonniliiklejad jagunesid kahte lehte. Üks osa neist oli nõus oma vaateid selgitama ning ei varjanud oma kohalolekut kuidagi. Teine osa soovis kisada, kuid teadmata, mille eest, ning soovides hoopiski nähtamatuks jääda. Oma niinimetatud vabaduse eest seismine on vabatahtlik ning paraku kaasneb sellega ka vastutus tunnistada oma kohalolekut. Salaja kisades ja soovides saada osa vaid vabadusest, kuid mitte vastutusest, on ülekohtune tahta.

Julgus tähendab paraku olla kohal oma tegude juures. Salategutsejaid julgeteks nimetada ei saa. Nii kipub olema ka salajaste kommentaatorite puhul. Anonüümsed internetisolvajad on sageli julgemad kui oma nime alt hõikajad. Anonüümsus annaks inimesele justkui vabadust juurde, kuid salaja tegutsedes on saadud vabadus vaid näiline.

Oma meelt avaldades on tarvis sellesse ka ise uskuda. Nii on mõistlik aru saada, et millegi eest seistes ja oma arvamust avaldades on tarvis olla avalik. Salajased hooplejad ei ole ausad ühiskonna suhtes ega saa oodata ning loota, et neid tõsiselt võetakse. Ei ole ilmaasjata kuldsed sõnad „Julged teha, julge ka tunnistada”. Meeleavaldusest osa võttes ning maskivastasust ja vaktsiinide mürgisust propageerides on õiglane olla ise kohal. Sellisele käitumisele anonüümsuse kerjamine on võrdne sellega, et rusikaga vastu rinda taguv kõige vastane juba järgmisel päeval perearsti ukse taga endale vaktsiini lunib.